Poliitiline korrektsus ... mis see minu jaoks on?

Mul on täna selgelt Pulleka üledoos. Esiti kuulasin Ajaveebide seminari audiot üle ja nüüd siis sattusin Pulleritsu poliitilise korrektsuse kirjatüki otsa. (Link PMs; link DELFIs )

Ok, asja juurde. Põhjus, miks ma sellest artiklist üldse kirjutama hakkan, on see, et mõned päevad tagasi ma põgusalt ka puudutasin seda teemat, just puudega vs erivajadustega inimesed.

Mulle tundub... tähendab juba pikemat aega tundub, et Pulleritsu näol on tegemist suurepärase demagoogiga. Kui me räägime erivajadustest, siis kõik saavad ju aru, millest jutt käib.

Teiseks, selleks, et oma point'i selgeks teha ei pea ju teist poolt solvama. Olgem ausad, poliitiline korrektsus oma olemuselt ongi ju teiste tunnete säästmine. Kõrvutaks seda meie värske leimivaba interneti kampaaniaga, mille eesmärk on samamoodi teistele asjatute kannatuste põhjustamise vältimine. Ega siis USAs ei väldita terminit ”neeger” seepärast, et piirata meie sõnavara, vaid ikka sellepärast, et selles kultuuriruumis on sellel selgelt derogatiivne (e halvustav) tähendus.

Isegi eesti keeles on sõnal “neeger” negatiivne konnotatsioon (e kõrvaltähendus). Seda kasutatakse väga teadlikult sõimusõnana. Sai see vist alguse juba ammu-ammu, ammu enne Vremjat. Samamoodi, kui ütled kellelegi ”pede”, siis on selge, et see ei ole mingi kompliment ning ainult (ise täitke lünk) demagoog võib väita, et see on täiesti neutraalne termin.

Kui me peame hakkama vältima nt neid sõnu, kas siis tõesti on meie keeleruum seetõttu nii palju vaesem???

”Poliitiliselt korrektseks surutud sõnakasutus jõuab varem või hiljem välja arvamuste ahistamise ja mõtteväänamiseni [...] Kõige mõistlikumaks osutub seega valusatest ja kriitilistest asjadest mitterääkimine ning möödavaatamine. Äärmisel juhul võib probleemi käsitleda vaid üldsõnaliselt ja kaude. Mis muidugi ei aita seda karvavõrdki lahendada, ent see-eest säästab kõiki, kes probleemi lahendamisele kaasa võiks aidata, võimalikest ebameeldivaist sekeldustest ja sõnavahetustest.”

Mul on tõsiselt kahju Pulleritsust, kes ei oska oma mõtet teiste sõnadega väljendada, kui hinnanguid kandvad sõnad poliitilise korrektsuse sildi all ära keelatakse. Ka valusaid teemasid on võimalik käsitleda nii, et keegi ei tunneks end otseselt peksupoisina… tavaliselt öeldakse selle kohta konstruktiivne kriitika. Kõigile on teada, et aruka lahendusena on võimalik jõuda siis, kui mõlemad osapooled usaldavad teineteist ning on veendunud, et neile ei taheta ära teha/ panna.

Need näited, mis Pullerits toob... see Schönbohm’i case. Esiteks tuleb aru saada, et jutt on poliitikast ja poliitikutest. Üks põhjus, miks see kommentaar sai nii hävitava hinnangu osaliseks on see, et lõi valusalt potentsiaalsete valijate pihta, mistõttu pidi erakond hakkama tulekahju kustutama.

Teiseks, alati tuleb ettevaatlik olla selliste üldistuste tegemisega. Isegi kui sa ütled, et nende või teiste seal valitseb suurem kuritegevus ja ”paljud neist on sotsiaalselt allakäinud ja ükskõiksed”, siis inimesed hakkavad enamasti neid karakteristikuid omistama tervele seltskonnale, eriti kui ühiskond on niigi lõhestunud. Pealegi iga numbritega kokku puutunud inimene teab, et statistikat saab igatpidi väänata, kuidas aga tahad.
”On kolme liiki valesid: Valed, Neetud Valed ja Statistika.” (M.Twain ja B. Disraeli)
Aga ok, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... ma juba sain aru kui libedale teele ma sattusin. Selle teema kohta võib eraldi kümneid lehekülgi kirjutada.

Aga kokkuvõttes ma tahan öelda, et poliitiline korrektsus on IMHO tegelikult üks viis, kuidas sundida inimesi viisakusele ja diplomaatiale, sest paistab, et (meie) inimestel ei ole antud piisavalt taktitunnet. Kui sa tegelikult ka tahad oma mõtet esitleda, probleemi tõstatada, eesmärki saavutada, ja mitte ainult lahmida ning teisi tümitada, siis sa ei saa kõndida ringi oma partnereid (jah, partnereid, mitte oponente ega vaenlasi vms) solvates ja alandades ning neile nende vigu ja vajakajäämisi nina alla hõõrudes. Kellelegi ei meeldi I-told-u-so- tüübid.