Miks ma ”olen kapis”?

Blogijate seas levima hakanud identiteedi avalikustamislaine on pannud mind uuesti mõtlema selle peale, miks mina ikkagi ei avalda oma nime.

Esiti on põhjuseks muidugi minu privaatsuse-armastus... ja-jaa, ära naera. Peamine oht mida mina näen ja mida ka minu sõbrad tuttavad on tundnud, on see, et teised ei pruugi austada sinu õigust eraelu-puutumatusele või heale nimele.

Siin ma pean silmas neid... muidugi mitte keegi teist, mu kallid kaasmaalased, kes te seda blogi praegu loete :)) ... aga on selliseid inimesi, kes tahavad sõnumitööjat surmata. Kui sõnadega on seisukohta selgeks ei suudeta teha, siis taandatakse naiste puhul asi juuksevärvile – kas siis blond või tehisintellekt, take your pick, või meeste puhul on olukord veidi värvikam. Oled sa veidi vanem siis hakatakse sind K-ohukese erakonna kummardajaks tituleerima, aga siiski tavalisem on see, et tehakse järeldus, et ju sa oled nii möku mees, et pole nutsu ega naist. Ahjaa, naised võivad olla ka peale blondi veel a) koledad, b) kiimas ja meheta c) vihased ja lesbilised... (Need on ainult mõned näited süüdistustest, mida mu tuttavad on pidanud taluma)

Ja nüüd siis imestatakse, miks ma ei taha oma nime all esineda?

Muidugi ma ei pea lugema anonüümseid Delfi kommentaare (kuigi ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või nad ongi paremaks muutunud... samas võibvolla ma loen neid nii harva ja nagunii ootan, et see on üks tõrvatünn, mistõttu iga meetilk, mille otsa ma satun tekitab sellist positiivset motivatsiooni.)

Asja juurde... Delfi komme ma ei pea lugema, kuid kõik Googletatavad ja technoratitavad ja muud lingid tuleb üle vaadata. Minu blogi on ju ikkagi minu maimuke, minu silmatera...

Sa siis kui ma kuskil leian, et keegi ”hea tüüp” on võtnud vaevaks mitte ainult minu ideid, vaid pigem minu isikut tümitada, siis see teeb nukraks küll. Idee ja mõistuse tasandil ma saan aru, et ei tasu seda sappi ja mürki, mida anonüümikud välja pritsivad tõsiselt võtta. Kuid ma ei saa midagi sinna parata, et emotsioonide tasandil see loogika ei tööta ning pigevalt on soo, (rassi,) vanuse, orientatstiooni (või religiooni) pärast peksa saada on nõme. See on minu subjektiivne “pähesaamise” põhjuste pingerida. Sulgudes on need, mis Eestis ei ole niivõrd levinud. Jällegi subjektiivne hinnang.
NB! Mingi ühisosa on seal ka diskrimineerimisega, kuid mina pidasin silmas, mida kõige rohkem lambist sulle ette heidetakse à la ”Häh, sa oled ju mees...” ”Nagu naine!” jne, ma olen kindel, et teil endil on veelgi paremaid näiteid.

Ühesõnaga mina olen kapis, kuni mulle tundub, et leim on meie kuvaritelt kadunud.