Osta-omada või olla-jagada

Ka blogimaailmas on jutuks tulnud teema omamisest ja olemisest, kuigi veidi teise nurgaalt, aga kuna see innustas mind sel teemal sõna võtma, siis lingin. Aga jah, kõige olulisemad asjad siin maailmas ei ole üldse asjad. And boy! do I know it.

Iseenesest ei ole selles teadmises midagi uut, kuid hiljuti mingi sündmuse raames lõi mulle pähe, miks inimesed vaevlevad ostuhulluse küüsis. Nii hea ja lihtne ju: näed midagi, mida ihaldad, ja saadki selle endale kohe mingi kopika eest muretseda. Samas tõeliselt väärtuslike asjadega... ehk siis lähedaste/inimestega on palju keerulisem. Ja see juba tekitab stressi, mida on vaja maandada ... ostmisega. Näed -> tahad -> saad!

Ma olen selles suhtel õnnelik, et ma olen jõudnud arusaamisele, mida ma TEGELIKULT tahan. Nüüd tuleks hakata ainult sellel suunal tegutsema. Aga... kuna ma ei taha asju!!! (neid on isegi liiga palju aastate jooksul kogunenud) on olukord komplitseeritum.

Kõlab väga bravuurikalt ja intrigeerivalt, kuid Inimest tahaks, paneks äkki isegi mitmuses.

Ja nüüd jõuame üdini inimliku nõrkuseni, mis takistab kõiki – hirm ebaõnnestumise ees. Samas ma ise leian, et kõige hullem asi siin ilmas on teadmatus, see ma-ei-tea situatsioon. Nje rõõba nje mjasa. Ja ometi... ja ometi takistab hirm paljude asjade teostamist. Et võtaks siis midagi ette, et jõuda selgusele. Ükskõik, mis see siis ka ei oleks. Ma jätkuvalt leian, et isegi negatiivne kindel vastus on parem kui teadmatus.

Aga... siin tuleb mängu hirm kõik persse keerata. Ooo jaaa. Mis siis kui minu tegemised viivad asjad negatiivse tulemini, kui teisiti käitudes oleks olnud võimalus jõuda ka positiivse resulataadini? Njaaa... Raske juhus, mis muu.

Aga igatahes – kallistage täna kedagi! Ja öelge oma lähedastele kuivõrd palju te neist hoolite. Inimene on kõige tähtsam!