On vendlus ja on õelus ehk Femina feminae lupus!

Lupus homo homini. Nego. Femina feminae lupus est!!!

Mida enam aeg edasi, seda enam pean ma nõustuma oma venna poolt kunagi naljaga pooleks lausutud mõttega vendadest ja õdedest: ”On vendlus ja on õelus.”

Tõepoolest paistab, et kui asi puudutab midagi kaudseltki võrdõiguslikkusega seonduvat, on naised palju hullemad materdajad kui mehed. Mitte inimene ei ole inimesele hund, vaid naine teisele naisele.

Minu jutt on ajendatud hiljutisest diskussioonist teemal naised poliitikas. Koguaeg räägitakse, et naised kannaksid poliitikas pehmemaid (paremaid?) väärtusi ja käitumiskultuuri. Samas kui me vaatame neid naisi, kes on täna poliiitikasse jõudnud, siis nemad on vägagi "karmid eided"… see on mõeldud kui kompliment. Nt. Ojuland – naiseliku välimusega, kuid vägagi jõuline poliitik. Või Tõnnisson, või Oviir. Samas muidugi on arusaadav, et kui tänast poliitilist võitlust peetakse meeste mängureelite järgi, siis tuleb ka ise nende reeglitega kohaneda.

Ma sihilikult ei hakka praegu eelmainitud poliitikute ideid kajastama ja neid pehmuse skaala hindama, pigem ikka vaataks tulemuste saavutamise viise.

Tagasi seltskonna ja vestluse juurde. Sealt kõlas läbi kaks ”huvitavat” mõtet:
Esiteks, naised ei tahagi poliitikasse minna, kuna see on nii mõttetu ja räpane jne. Ma täiesti nõustun arvamusega... nagu sai ennist Teet ütles: ”Poliitika on liiga ropp, räägime parem seksist!” Mina ei pea poliitikasse pürgivaid inimesi täiemõistuse juures olevaiteks, olgu siis mehed või naised. (Ise ka sinna ei tiku). Küll aga mul vahel tekib tunne... eriti siis kui meespoliitikud valimiste eel tegelevad aktiivse enese-upitamisega ja muidu ka koguaeg end eksponeerivad, et mehed lähevad poliitikasse ennast näitama ja naised midagi ära tegema. Ära tegema selles mõttes, et minnakse poliitikasse siis, kui too inimene tõesti tunneb, et king kuskilt pigistab.

See on kindlasti ebaõiglane, nii mees- kui naispoliitikute suhtes, sest kõik ei vasta sellele mallile. Kuid see mulje tekib kui sa loed oma kodusesse postkasti saabunub tervitust ja tänukirja Tallinna linnapealt Paltsult või vaatab sulle jälle kuskilt suur Savisaar vastu.

Ja teine point oli see, et naised ju ei vali ka naisi! No selles mõttekäigus pole midagi uut. Mulle toodi selle tõestuseks mingi uuring, mille SoMi SVO oli läbiviinud riigiametite seas oma SV koolituse raames, kust oli sama asi välja tulnud. Kuna ma sellest asjast midagi muud ei tea, kui see, mis ma selle naisterahva käest kuulsin, mida polnud palju ja mis oli suhteliselt ümmargune, ma sellest rohkem ei räägi.

Aga üllatus ei ole see sellepärast, et kui ikka riigikokku valiti!!! (mitte ei jõudnud lõpuks asendusmandaatide kaudu) 19 naist 101st, siis on selge, et valimas käis rohkem naisi kui ainult see niru 19%. Pealegi poliitika ja poliitilise osaluse uurijatele ei ole see midagi uut, et naised ei vali naisi. Poliitikat seostatakse meil ikka veel pigem meeste ja mehelikkusega.

Ja ei tasu väita, et pole kompetentseid naisi. Kohe tekib küsimuste müriaad - kuidas mõõta seda kompetentsi? Kust tuleb arvamus, et mehed on kompetentsemad? Vaatame kasvõi neid sportlasi, kes kandiderisid KOVi või RK valimistel. Nad võivad spordist, nt rattaspordist, suusatamisest või kergejõustikust teada palju, kuid millised on nende teadmised riigivalitsemisest, välissuhetest või riigirahandusest. Kust läheb see kompetentsi piir?

Tuleb meelde kellegi tabav fraas, et tõelisest soolisest võrdõiguslikkusest saame me siis rääkida, kui ettevõttete nõukogus istub sama palju keskealisi, ülekaalulisi, ebakompetentseid naisterahvaid, kui seal istub (praegu) meesterahvaid.

Keegi teine veel ütles, et ega midagi ei juhtu, kui mõne ebakompetentse meesterahva asemel satub sinna mõni teisest küljest ebakompetentne naine.

Noh ja kui minna veel prostitutsiooni peale, siis need argumendid, mis naiste suust tulevad ei kannata kriitikat. Kui mehed siiski enamasti ei pea end oma riista orjaks, siis naised tavatsevad seda teha küll. Mehed ka räägivad, et vahest on ju vaja, kuid siiski nad vähemalt enamasti aktsepteerivad ja nõustuvad ideega, et kubemega elu juhtida siiski ei saa.