Kehadest meedias

Ma vaatan, et lisaks SVO omadele on konverentsist bloginud ka moderaator Linnar. Ahjaa, peale Linnari oli seal veel teisigi mehi. Ja mitte ainult esinejate seas, ka publiku hulgas oli teisi mehi.

Nonii, millised on siis minu mõtted konverentsist… ega ma päris algust ei näinudki… kahjuks.

Aga see eest nägin ma ära Pulleritsu kirgi kütnud manifesto reaalsuses, päriselt eksisteerivate naiste vastu. Eks vist pulleka naine või tütar või ikka raske olla.

Tõe huvides oli tal paar päris head pointi. Ma täiesti nõustun, et kui juba kellestki pilti teha, siis tuleks teha ikka võimalikult ilus pilt. Pole vaja kedagi sihilikult koledana kujutada. Aga samas on suur vahe, kas me kujutame kogu aeg ainult üht tüüpi inimesi.

Nt nn naisteajakirjadele, võibolla ma nüüd eksin, kuna ma neid ei loe, aga teiste tähelepanekutele tuginedes julgen väita, et nad teevad oma persooni lood suhteliselt üheülbalistest inimestest. Pullerits ka loetles, et Anne ja Stiili 2004 aasta viimase seitme kuu kangelasi, kes Annes olid keskmiselt 33 a vanad ja Stiilis 26. Ametid olid neil muidugi sellised ”naiselikud” jumestaja, aeroobika treener jne (rohkem ma ei mäleta).

Ainult Eesti Naine on teisest parem või vähemalt nii ma olen kuulnud. Sealt pidavat midagi ka lugeda olema. Et kirjutatakse ka teistest peale modellide ja ma ei tea kelle... Eestis ju ON edukaid ja tegusaid naisi... neid on nii poliitikas, meditsiinis, isegi ehituses, usu või ära usu.

Pulleka kaksipidi lähenemine meestele ei olnud üllatav. Esimese hooga esitles ta pilte meestest, kes on oma omandiga meedias tähelepanu pälvinud, kuid välimuses domineerib ehk kiilas pea ja/või õllekõht. Nende juures peatudes küsis ta retooriliselt, mida tema siis peaks tegema, sest tal ei ole sadu miljoneid või Savisaare kombel ümberringi naisi jalaga segada.

Ja siis tulid pildid sportlastest, alates Erki Noolest ja ”ilusa-mehe etalonist” (mis iganes see ka ei oleks... I’m a firm believer in beauty lies in the eyes of the beholder ehk et ilu on vaataja silmades) Johann Urbist ja küsis jälle retooriliselt: ”Kas ma peaksin ennast nüüd põlema panema?” Aga siit tulebki ju välja, et vähemalt välimusekohapealt…ja see oligi ju konverentsi teema: KEHA meediapeeglis, peavad naised olema ilusad lillekesed, aga mehed võivad olla igasugused: pikad, peenikesed, lühikesed paksud. Oma ettekandega pullekas ise väga tabavalt tõestas, et ”koledad” ehk mitte-etalonile vastavad mehed on meie meedias täiesti olemas... ja ka mõtetes aktsepteeritud, samas kui ta ise oli väga mitte-iluideaalile-vastavate-naiste kujutamise vastu.

Veelkord jõuan ma tagasi eelpool toodud mõtte juurde, mis õhkus kogu pulleka sõnavõtust - maine olgu eelkõige ilus, sest kole naine on ... kole... ja ta pole kõneväärtki.

Ja veel millegi pärast oli tal tekkinud idee, et kogu see konverents keskendub meeste peksmisele!!! EI, ei ja veelkord ei!!! Mis puutub teiste ettekandjate sõnavõttudesse, siis need olid väga asjalikud ja tasakaalustatud. Paistab, et ma ise olen langenud ka provokatsiooni ohvriks – kirjutan kõige pikemalt sellest, kes karjus kõige kõvemini või rääkis rumalaimat juttu.

Piri 21.saj aabits ehk karikatuurid reklaamidest olid väga lahedad. Tegelt öelda nende kohta karikatuur ei ole vist päris õige... Kuid iseenesest tema pildipank andis vägagi ülevaatliku visuaali sellest, mida kõige naise kehaga ei müüda... et tegelikult siis kõike, ja tõesti kõike, saab alasti näitsikuga müüa. Siinkohal toob SVOS ka ära Ants Lusti üteluse, et ju siis on tegemist ideede puuduseda, kui ainult alastust osatakse pakendada...või siis mitte pakendada :)

Reklaamitööstuse kohapealt oli Barbil (Pilvre) muidugi hea teooria, et tegelikult on vist reklaamiagentuurid vallutatud noorte meeste poolt, keda ta iseloomustas kui ”pulbitsevaid pulle”. Tuli välja, et nüüdseks on keskmine vanus ka reklaamitööstuses tõusnud ja ulatub juba 30-ligi. Aga võibolla tõesti jääb ka nende vaeste ületöötanud meeste ainsaks ihade väljundiks nende töö.

Kahjuks keskendus paneel võibolla liialt reklaami tööstuse ümber. Samas nagu Barbi märkis on nii mõnegi meedias olnud inimese jaoks omandanud ajakirjandus hoopis sisu tootmise sildi. S.t et eesmärk ei ole enam teha ajakirjandust, vaid hoopis vahendada lugejat reklaamiostjale... ja selleks, et neid lugejaid saada, tuleb toota ka mingit sisu, mis tõmbab just seda sihtgruppi. Vaadake kriitiliselt naiste- ja meeste- ning elustiili ajakirju – kui palju on sealt tõesti midagi lugeda???

Pulleritsu sõnum oli, et ärge ülehinnake meediat. Samas, ta ise ju ajakirjanik, ta ju teab, et ega siis ajakirjandust niisama neljandaks võimuks ei tituleerita... ju neil ikka mingi mõjuvõim on. Mul on lihtsalt kuri kahtlus, et ta kipub ise meediat alahindama. Ta ise küll soovitas valimisi vaadata – keda kui palju kiruti ja kes lõpuks ikkagi võitis – K-ohukese ohmukesed, masendav. Aga samas, minu meelest on Savisaare karisma ja veel paaril minule täiesti arusaamatul põhjusel Eesti tänane reaalsus selline, et ükskõik kui palju ka K-ohukesi ei kirutaks, võidaksid nad ikkagi. Masendav! Pealegi palju need pensjonärid ikka lehti jäksavad osta, pigem ikka ETV ja tasuta jagatavad linnalehed ja partei-häälekandjad, või SLOL, kus poliitiliste sõnumite osakaal lehes, õnneks, on väike... samas muidugi teha selliseid üldistusi teisipäevase (18.10.05) lehenumbri põhjal on selgelt ühekülgne. Aga siiki PM ja EPL muutkui jahusid valimiste tulemustest, aitab juba, masendav, samas kui SLOL piirdus ainult mõne artikliga... ja needki teisest nurgast mingil määral.

Peale eelmainitute on blogisfääris sellest konverentsist kirjutanud veel Säde.