Keskkond versus inimene

See kolmapäev olin ma juhuslikult sunnitud kuulama üht sõnavõttu sotsiaalhoolekande teemadel. Mhmh, minu reaktsioon oli samasugune alguses. Kuid seal jäi kõlama paar päris head ideed.

Esimene, mida ma pikemalt ei puuduta, on see, et põhjus, miks mujal ei kasutata enam väljendeid crippled, handycapped (sant jne), on see, et see stigmatiseerib inimesi. Kuigi neil on puue, ei tähenda see, et nad ei võiks oma eluga hästi hakkama saada...võibolla isegi paremini kui nii mõnigi ”puudeta” inimene. Muidugi tal on raskem ja ta vajab eraldi abi, kuid ei ole mõtet kleepida inimesele külge silti, et ta hälvik.

Aga tegelikult, kuhu ma tahtsin jõuda, oli idee, et me ei pea muutma mitte inimesi, kellel on mõningased raskused kohanemisega, vaid maailma meie kõigi ümber.

Väike kõrvale põige, mille ka ettekandja tegi. Siin ilmas on hirm kõige suurem mõjutaja. Hirmust ja ängistsest sõltub meie mõttemaailma tonaalsus, hoiakud, tujud – kokkuvõttes vaimne seisund. Kui sa kardad mingit sündmust, isegi siis, kui see kokkuvõttes kunagi ei saabu, on su elukvaliteet olnud märksa kehvem kui inimesel, kes kunagi sellepärast ei pidanud muret tundma. Nt. Kohtunik ei pea kunagi kartma, et ta jääb tööta, seevastu... (ma loodan, et Arni ei pahanda,) meedia ja ETV pidavat olema väga ebakindlad tööandjad, kunagi ei tea, kas ka tulevikus võib sealt palgatsekki oodata, või vähemalt on selline mulje jäänud proua Emale.

Tagasi teemasse. Kui me ei kohanda mitte inimest, vaid maailma, siis me jõuame olukorda, kus inimesed ei karda erineda. Ratastooli jäämine ei tundu neile enam surmaotsusena, sest keskkond on nii inimsõbralik, et sa saad endaga ka siis hakkama. Siit saab sujuvalt liikuda edasi sallivusele... kuid teinekord.

Idee haakub ka Frommiga: ta nimelt kirjutas, et turumajandust ei reguleerinud enam keskse küsimusena ”Mis on hea inimesele?”, vaid ”Mis on hea süssteemi kasvule?”. Et säilitada ikkagi indiviidi näilist olulisust väideti, et mis on hea süsteemile on hea ka inimesele.

Näete siin paralleeli Eesti majanduse ja poliitikaga? Iseseisvumisaja algusest saati on räägitud, et kõigepealt ehitame üles majanduse ja siis hakkame inimesega tegelema. No millal me sellega majandusega juba ühele poole saame??? Juba 14 aastat oleme seda ehitanud. Kas inimestele hakatakse tähelepanu pöörama alles siis, kui neid enam ei ole, sest majandus sõitis neist teerulliga üle... (Andke mulle andeks minu emotsionaalsed utreerimised, nagu minagi andeks annan oma oponentidele.)

Ühesõnaga ma tahaks Frommi vaimus väita, et see, mis on hea inimesele, on hea ka süsteemile… vähemalt inimese heaolu süsteemi ei tapa, küll aga võib süsteem tappa inimese. Ja mis on meie eesmärk – pelgalt eksisteerida süsteemi nimel või elada täisväärtuslikult, õnnelikult? (ma ikkagi raiun, et õnne ei peitu asjades);
nii et OMADA või OLLA?