Homoliidud ja moraalipaanika Eesti rahva seas

See kirjutis ei ole isiklik rünnak Merlise aadressil… aga ta on selle postituse innustajaks oma üks, kaks, kolme sõnavõtuga… lihtsalt ei suutnud enam vait olla ja olukorra koomilisust enda teada hoida.

Kõigile on ilmselt teada, et Eesti ei ole just eriti religioosne riik, seda eriti katoliiklike lõunamaade või Poola kõrval, isegi Leedu on tunduvalt kristlikum kui meie. Samas niipea kui üles kerkib homo-teema... ükskõik, mis vormis, hakkab järsku sadama kommentaare teemal tuleb kaitsta eesti rahva väärtusi ja moraali, meie kristlikku (!!!) moraali.

Konkreetselt räägin ma PMi artikli (Reinsalu: homoabielu keelamine on seadulik) kommentaariumist, kus rõhutati, et mingi hinna eest ei tohiks sellist asja lubada, sest
“Abielu on siiski mehe ja naise vaheline liit Jumala ees”… HALLOOO!!! Kas keegi on kodus??? Kuivõrd paljud abielud teie arvates sõmitakse “jumala palge ees?” Kui palju on neid abielusid, mis sõlmitakse jumalakojas? Ok, ok, jumala sulane võib ju ka paari panna mujal kui kirikus, kuid see ei tähenda, et ilmalikud registreerimised oleks vähelevinud.

Teine tüüpiline “pärl” on see, et hakatakse rääkima “meie läänekristlusel põhinevale kultuurile [on homoabielu] selge näkkusülitamine ning moraalsete ja eetiliste väärtuste jalge alla tallamine!” Ühesõnaga kristlike väärtuste ja moraaliga see teema kokku ei käi. Oehh… ja nüüd siis sellest, et kuivõrd kristlikud me kogu selle jutu juures tegelikult oleme...

Aasta 2000 rahvaloenduse andmetel oli mingit kindlat usku (mille alla kuulus ka kuradite lemmik satanism :) ) 29,23% elanikkonnast (kokku 1 121 582 in) – 21,91% mehi ja 35,21% naisi. Religiooni suhtes ükskõikseid oli kokku 30,05%, ateiste 6,11%. Ülejäänute suhtumine oli teadmata, kas ei osanud või ei soovinud vastata. Nii palju siis Eestli elanike reaalsest taustast.

Kas selles valguses ei ole kuidagi koomiline lugeda pidevalt abielu-institutsiooni pühadusest ja kristlikust moraalist? Ja siis veel teadmiseks nii palju, et 2000 aastal sõlmiti ligi viis ja pooltuhat abielu, samas kui lahutati 4230 abielu, aasta 2003 kohra on abmed veidi roosilisemad – sõlmiti ligi 5700 ja lahutati peaaegu 4000 abielu. Loodame, et siis iga aasta jääb oma poolteist tuhat abielu püsima. Kaua võiks keskmiselt abielus olla, enne kui ”surm meid lahutab” – 40 aastat?, 50 aastat? No oleme optimistid ja ütleme, et iga aasta sõlmitud abieludest ei näe kunagi lahutust 2000 ja abielud kestavad 50 aastat. Seega võiks arvata, et Eestis saab tulevikus olema keskmiselt 100 000 abielupaari. Praegu on neid küll rohkem – ligi 224 tuhat, kuid nagu me kõik teame pole abiellumine täna enam nii popp ja absloute must nagu varem, nii et...

Aga statistikast veel niipalju, et vabaabielus elab üle 61 tuhande paari. Tänastest kooseludest moodustab see 21,5%, kuid pidagem siiski meeles, et abielus on palju vanemaid inimesi ning kooselu vormi pooldavad nooremad, nii et kui tuleviku trende silmaspidada ja minu kirvemeetodil leitud sadat tuhandet rakendada, siis see 61% on ikka päris kõva number.

Aga et ma teemast kõrvale ei kalduks... Ma tahtsin öelda, et kui me jahume siin abielust kui pühast liidust jumala palge ees mehe ja naise vahel, siis väike reality check – need liidud meie reaalsuses ei püsi. Kuna homoliitude kohta ei ole statistikat saadaval, siis ma võin üksnes konstanteerida, et suurem osa hetero-abieludest lahutatakse.

Aga jah, nali peotub minu jaoks selles, et mehe ja naise vahelisest abielust kõneletakse kui mingist imeasjast. See on midagi püha ja püsivat… yeah, right! (Iseenesest on muigugi kahju, et see nii ei ole) Aga ma lihtsalt ei saa muud moodi, kui pean tulema tagasi oma varasema postituse ja Jügen Rooste mõttekäigu juurde, et pole alust süüdistada homosid abielu institutsiooni väärtuse jalge alla tallumises – heterod on ise! sellega suurepäraselt hakkama saanud!