Lähedusevajadusest ja abielust

Nonii, jõuluaeg vaikne aeg... lõpuks oli mahti ka ajalehti lapata ning vaadata, mida siis ikkagi kijrutatakse. Mulle jäi üks asi silma... nimelt EE artklis Gens väidab, et ”Lesbisuhted on enamikus ebastabiilsed ja gay-suhted valdavalt püsivad. Ja sama näeb ka heteroseksuaalsetes suhetes. Valdavalt on just naised need, kes tahavad lahutada. Mehed otsivad lähedust, isegi homoseksuaalsetes suhetes.”

Ma ei oska kuidagi seisukohta võtta. Mitte et ma leiaks, et mehed ei otsi suhetes lähedust, oh, ei! Otsivad küll. Mehed ja naised on oma olemuselt väga sarnased, see mida nad tahavad on täpselt ühesugune – armastada ja olla armastatud jne. Aga kui vaadata Eestit, siis ma küll kahtlen, kas naised on need, kes algatavad lahutusi... Pigem on ikka mehed need, kes lähevad üha uuele ja uuele ringile (Kuna pullekas leiab,e t blogi pole ajakirjandus, siis ma ei viitsi ka hakata tõestama vastupidist ja otsima statistikat.. kuigi ma arvad, et kordusabielude kohta vist ei olegi :S)

Mina ja minu seitse sõpra ei ole muidugi argument, kuid kiirküsitlus näitas, et ega nii mehed kui naised ei kipu abielusadamasse ruttama. Kuigi meeste hulgas ma nii kategoorilist sõnastust ei kohanud nagu üks naine seda ütles:”Abielu rikub suhte ära, sest siis muutub kooselu piinavaks kohustuseks...” Kes teab ehk oli Gensil õigus : ) Kuid tõsisemalt rääkides, siis kui Rootsis ongi sellised muutused toimunud, siis Eesti on veel liiga traditsiooniline, et mehed saaksid nõuda hellust ja armastust ning naised vallutada mehi ilma, et keegi neid südametuks litsiks sõimaks... Tundub, et tänapäeval ei ole abielu enam sünonüüm lähedusele ja armastusele, st et mõlemat leiab ka ilma. Aielu on juba iganenud institutsioon või "ilus zest".

Ja siia juurde veel eesmisest sissekandest, seal oli üks kommentaar, mille puhul tundisn mina end puudutatuna, kuid ennist ununes ajanappusel see juurde märkimast. Keegi Selge viskas pärleid... ”meessoost emad, naissoost isad” jne.
Mõte võis ta jutus ju olla... kuigi jälle – tema ja ta seiste naist, kes temaga naituda ei soovinud, ei ole argument. Abiellutakse ja saadakse lapsi ikka ju nendega, keda peetakse ”heaks saagiks” heas mõttes, teate küll, head geenid jms. Võibolla tal kas a) ei ole naistega vedanud või b) ta hindab oma väärtust tunduvalt üle...et tegelikult me räägime mehest, kes ei ole ühelegi naisele näidanud, et tema peale saaks loota ka rasketel aegadel. Samas kindlustunnet, et ka rasketel aegadel on keegi sinu kõrval, seda on vaja nii meestele kui naistele. Nii et mine võta kinni. Kuid minu point siinkohal on, et enne kui süüdistada kõiki teisi ringitõmbamises ja teistes seitsmes surmapatus, vaata veidi ennast ka. Jäälekord see pinnu ja palgi metafoor.

Aga siia lõppu kõlbab hästi Jürgen Rooste mõttekäik Sirbist: ”Alustades sellest, et veel enne, kui jõuame filmi ja looni, laseb ta meil kuulda, kuidas traditsioonilist perekonda on ikka rünnanud bolševikud, omasooiharad, feministid... Selline ideoloogiliselt väiklane ja pime viha, mil pole midagi tegemist Eesti elu realiteediga. Feministidel on siin veel vähem mõjuvõimu kui luteri kirikul; homoseksuaalid on ainsad, kelle jaoks abielu veel miskit paeluvat ja püha; bolševikud minevikukollid. Ei ole kedagi, kes siin traditsioonilisele perekonnale rohkem kahju oleks teinud kui keskmine heteroseksuaalne eesti mees. Paraku.”