Sallivusest - on see üleüldse võimalik?

Minu kirjutis on üheltpoolt inspireeritud Ramloffi sissekandest ja teisalt kolmapäeval nähtud Kilmi ja Maimiku filmist Elav jõud.

Ma ei tea, paljud teist on tuttavad selle filmi süžeega, nii et paari sõnaga sellest ka. Ahjaa, siin peegelduvad ka minu subjektiivsed hinnangud asjale... näete, hinnangute ei saa üle ega ümber.

Kajastati kolme tegelast. Üks pidi vist olema nn. edukuse prototüüp - noor mees, väga parempoolsete vaadetega, talle paistis hinge minevat, et töötud ja muud elavad tema kulul ja tema peab nende laiskuse kinni maksma. Tegemist oli Oravaerakonna reklaamikampaania juhiga. Aga andke talle andeks, filmi valmimise ajal oli tal aastaid ainult 22... aeg meid kõiki muudab…

Ja siis oli kaks tegelast, keda on keerulisem kuhugi raamidesse suruda -"sm kunstiteadlane" Küntsler ja üks "parm", nagu tegelane end ise nimetas. Mõlemad neist olid töötud ning suhtusid töösse kui millessegi ebameeldivasse või vähemalt leidsid, et töö on kohustus ja see ei saa õnnelikuks teha. Mõlemal oli olemas ka mingisugune suhe alkoholiga.

Kui ma nüüd vaatan, mida ma olen kokku kirjutanud, siis ma näen, et I don't do any of them justice. Tegelikult see teema on palju keerulisem.

Aga öelda tahan ma seda, et kui ühelt poolt mõistetakse hukka ultra-parempoolsust, siis minu arvates ei saa lugeda selle vastandiks ultra-vasakpoolsust, vaid just pigem sellist Küntsler/parmu suhtumist, et ma ei taha tegelt tööd teha, ma teen seda täpselt nii kaua, kuni mul on fun, ja siis kui see ei ole enam mõnus, ma sülitan oma kohustustele tööandja ees ja lihtsalt ei lähe tööle. Selle asemel lähen ja logelen niisama (näete – logelen, sülitan... millised hinnangud!), teen väiksed õlled ja chillin'.

Tagasi minu juurde tulles. Nagu kõik vist on juba aru saanud jutlustan mina sallivusest ja erinevuste aktsepteerimisest. Ka mul on oma moraal ja eetika ning ka mina ei suuda kõike andestada ega mõista, kuid kuna ma ju räägin teistele tolerantsist, siis ma ka ise ei tohi teisi hukka mõista.

Selle viimasega mõtlen ma seda, et kuigi maise ei poolda ultra-parempoolsust või sellist lulli-löömist ja mitte-viitsimist tööd teha, siis ma ei hakka neid inimesi kohe mõttetuteks luuseriteks sõimama. Kui nemad tahavad oma elu nii elada, siis palun, see on ikkagi nende, mitte minu elu.
Lihtne on hukka mõista, raske on mõista!

Kusjuures, üsna huvitav on see, et ma suudan ka kitsarinnalistesse, s.t mõnes küsimuses minule väga vastupidistel seisukohtadel olevatesse inimestesse suhtuda respektiga, kui nad ütlevad otse välja, et neile nt ei meeldi mustad. Ütlevad, et nii see on ja kõik. Ei hakka sinna mingeid tobedaid põhjendusi aju ehitusest või millest iganes tooma. Tunnistavad ausalt, et see on nende subjektiivne arvamus, ning selleks on neil ju õigus. Samamoodi nagu minu on õigus oma arvamusele. Lõppkokkuvõttes on ju arvamuste paljusus see, mida me demokraatia juures nii palju armastame. Demokraatiaga aga on nagu rasedusega, seda kas on või ei. Nii ei saa, et meil on natuke demokraatiat, lubame ainult meile "sobivad" ideid.

Kindlasti ma nüüd avan Pandora laeka seoses kõikide vaenu õhutamistega, kuid mina räägin siiski inimeste isiklikust arvamusest, millele kõigil on õigus, oma tõega lehvitamine, s.t selle kuulutamine ja vaenuõhutamine on juba teised teemad...

Ahjaa, ja ma olen siiralt veendunud, et absoluutset tõde ei ole olemas. Ja tegemist ei ole mingi machiavelliliku moraali-vaakumiga, à la kõik on suhteline. Ma lihtsalt leian, et iga inimene tõlgendab asju omamoodi, oma kogemustest tulenevalt, ning järeldused, milleni nad jõuavad on nende jaoks tõde. Ühesõnaga on olemas subjektiivne tõde, kuid mitte absoluutset tõde.