Eelmine kirjutis ei olnud just pealkirja-kohane

Et kas siis ülim sallivus on võimalik?

Olneb sellest, mida sallivuse all mõelda... Minu jaoks on sallivus ja tolerants sünomüümid, mis mõlemad väljendava aktsepti, kuid mitte ükskõiksust. Tegemist on ikka, minu jaoks, pigem positiivse või neutraalse hoiakuga, mitte sellise "niikaua kui nad meie hoovile ei tule tüli norima, las olla seal kuskil kauge olemas". Selline suhtumine, et nii kaua kui mina ei pea selle "probleeemse XXX"-ga kokku puutuma, las olla, ei ole minu jaoks tolerants. See on egotsentrism ja hoolimatus kaks ühes.

Ma ise loodan, et ülim sallivus on ikka võimalik... ma loodan, et kui ma veel päris seal ei ole, siis ma varsti jõuan. (Ahjaa, ja palun mitte temagoogitseda teemal sarimõrvarid ja muud... ma leian, et see ei ole adekvaatne teema, eriti kuna ma eeldan, et keegi ise ei ole sarimõrvar, siis ei maksa ka nende eest rääkida)

Hmm, nüüd tulebki vist mängu küsimus mida ja kui kaugele võib oma sallivusega minna. MA ütlen ausalt, sellele küsimusele ei oska ma vastata. Kuna mulle endale on varakult õpetatud, et see on minu elu ja ma pean ise tegema oma otsused, ise elama oma elu, siis ma ei saa kirjutada ka teistele ette, kuidas nemad peaksid oma elu elama. Iga inimene valib ise omale raja, mida mööda käia ning peab kandma ka selle koorma, mis sellega kaasas käib.

See on mõneti naljakas, kuiõrd erinevad mu isa ja ema olid... on. Mu isa oli see, kes koguaeg hoiatas, et see on ohtlik ja ikka ei maksa. Tema oli see, kes kärpis minu tiibu, samal ajal kui ema oli see, kes innustas lendama, ütles, et tee ja proovi, muidu sa ei saagi teada, mis kõik elul on pakkuda. Kahjuks küll on vist isa mõju olnud suurem, sest kõige tähtsamaid samme ma ei julge teha... mis siis kui ma hea asja ära rikun?!

Ärge nüüd arvake, et ema kasvatas lapsest mingi hulljulge ja süüdimatu olendi. Otse vastupidi. Alati kui ma tema nõu tahtsin kuulda, ütles ta mulle oma arvamuse, kuid lõppu lisas, ALATI, et see on minu elu ja minu otsus ning lõppkokkuvõttes minu vastutus, sest mina olen see, kes peab tagajärgedega leppima.

Tagasi tulles sallivuse teema juurde, et võibolla poleks õige küsida, kas ülim sallivus on võimalik, sest veidi kirjutanud olen ma jõudnud järeldusele, et psühho- ja sotsiopaate mina aktsepteerida ei suuda, s.t ma saan sellest aru kui vaimsest hälbest, kuid nad ise vaevalt, et oleksid sellise diagnoosiga nõus. Ühesõnaga küsimus peaks olema, et kui kaugele võiks sallivusega minna. Kust läheb see (taluvus)piir, mida enam ei tohiks tolereerida?