Iga annab aru

Paistab, et Pullekas hakkab vanaks jääma. Tema tänase PMi artikli teine lõik pani mind küll ahastusest kobisema, kuid edasine tekst oli isegi mõttega ja mitte selline nagu tavaliselt tema naisi-mehi-võrdõiguslikkust puudutavad kirjutised.

Siiski ma ei saa mainimaa jätma, et kui Pullekas hakkab kvootidest rääkima, siis ta paneb mööda, sest kvootidega ei saa inimesi valitavatesse kogudesse võtta, ainult valimisnimekirjade jaoks saab kvoote seada. Üliõpilaste puhul oleks see umbes sama, et iga teine ülikooli pürgija peaks olema meesterahvas. See näeks siis umbes nii välja, et kui neiud tahavd ülikooli pääseda, siis nad peavad kuskilt ka mingi noormehe kaasa vedama, et see ka end nimekirja seaks. Nii nagu poliitikas, nii ka ülikoolis poleks oluline, kas see "kaasa taritu" sai sisse või mitte - kvoodi tingimus on täietud ja rohkem pole vaja. :-)

Aga tegelikult oli ka tänases ÄP kaks head artiklit 11/9 teemal, mis 100% haakusid minu mõtetega. Aitab juba, inimesed, liikugem edasi. Ja see usakate võltsvagadus sel teema, öäkk! just nagu nende kaotus peaks alati kõige suurem olema. Öelge, miks nende puhul peavad kõik emotsioonid olema larger tahn life.

Üks: Miks on ameeriklase elu väärtuslikum? - pealkiri ütleb kõik, täpsustuseks ainult nii palju, et tegemist on retoorilise küsimusega.

Ja kaks: Sõda terrorismiga pole muutnud maailma paremaks

"Nii nagu I maailmasõjaks ettevalmistumine ei alanud 1914. aasta 28. juuni kuupäevaga, niisamuti ei sündinud ka fanatism ja usuline vihkamine alles 2001. aasta 11. septembril. Kõik see oli ammu enne neid daatumeid olemas. 28. juunil ja 11. septembril toimus vaid lask, plahvatus, mis tõi aastatega kuhjunud pinged esile. [...]Kuigi miljoneid inimelusid nõudnud ja revolutsiooniliste vapustustega lõppenud I maailmasõda omab võitjaid ja kaotajaid, ei muutnud see maailma paremaks.
[...]Ja siis tuleb meil uuesti tõdeda, et sõda polegi veel lõppenud, et ta kestab permanentselt edasi, et ta ei saagi kunagi lõppeda. Ta ei saa lõppeda sellepärast, et vähemalt lähitulevikus ei saa selles sõjas olema võitjat.
See klišee, millega me oleme nii harjunud, et hea võidab lõpuks ikkagi kurja, ei realiseeru kas või ainuüksi sellepärast, et väljakuulutatud sõjas pole vastaspool, ehk kurjus, klassikaliselt identifitseeritav. Ta pole konkreetne riik ega valitseja (seda me juba teame, et ühe riigi ja selle valitseja kuulutamine kurjuse kehastuseks ja selle kehastuse järgnev hävitamine ei viinud teist poolt võidule lähemale) ta on vaid laial skaalal defineeritav mõiste - terrorism.
Sõda ei saa muuta maailma paremaks, sest sõda, vaatamata ka kõige õilsamatele eesmärkidele, jääb alati külvama viha ja sallimatust. Viha ja sallimatus aga sünnitavad omakorda vägivalda. Ja nii jätkates polegi sellest nõiaringist lootust pääseda. [...]
Sõda terrorismiga pole muutnud maailma paremaks. Ja ta ei saagi seda muuta, sest terrorism pole võidetav. Terrorism on vaid isoleeritav, mõttetuks muudetav. Et seda saavutada, tuleks panustada rahule ja sallivusele, mõistlikule kooseksisteerimisele, ühiste huvide leidmisele. [...]Lõplikult hävitada ei saa ju terrorismi niikuinii. Sest maailm on juba nii korraldatud, et sellel on kaks alget: headus ja kurjus ning nende võitlus."