Võim lööb pähe ning pukki saades viib ka katuse*

NB! Järgmine lõik on puhas fantaasia, kõik kokkulangevused päris sündmuste ja inimestega on juhuslikud (ja teie endi haige kujutlusvõime vili:).

Peale järjekordse pangaväljavõtte saamist vandus Savisaar endamisi, kuna laenude ja liisingute tagasimaksed haukavad tema riigiteenistuja priskest kukrust aina suurema ja suurema tüki. Kui pangad juba tema kulutamist nii mõjutavad, mis siis vaeste valijatega toimub. "Vaesed inimesed, teenivad ainult keskmise palga või veelgi vähem, ja siis peaved veel eluaseme laenu ka tagasi maksma. Ja mis siis saab, kui tahetakse veel lisatagatist... oi-oi-oi". Selle üle, kas keskmise palgaga üldse mingit laenu saab, millega Tallinnas endale elamispind osta, Savisaar muidugi ei juurelnud.
"Eldorado! Ma olen leidnud oma Eldorado", hüüdis Savisaar ja hakkas Postimehe jaoks artiklit kirjutama.

Viimasel ajal on nii mõneski kohas juttu olnud onu Savisaare "hiilgavast" plaanist. Ma küll sellist kokkumärgu ei kahtlusta, mitte et ma ei arvaks, et Savisaarel ei ole skandinaavlaste hulgas sõpru/toetajaid/mõttekaaslasi (mis iganes see populaarne termin selliste kamraadide kohta ka ei oleks).

Pigem võiks vaadata asja üha suurenevate poliitikute laenujääkide valguses. ÄP: 06.07.07 " Laenu on juurde võtnud endine minister, keskerakondlane Mailis Reps. Lisaks 2 miljoni kroonisele eluasemelaenule, mida ta aastaga vähendas 47 000 krooni võrra, võttis ta juurde laenu 1,47 miljonit krooni. Ta on ostnud lisaks elamumaa Märjamaa vallas." (Paroolita ÄP kirjutab siin üks ja kaks.)

Ega keskerakondlased ei ole ainsad, kes on laene võtnud. Ja kui see asi läbi läheb, siis ka mina ühinen nende inimestega, kel on üüratu ja ülejõukäiv (eriti seda viimast) eluasemelaen kaelas.

Kogu eelnevat juttu võiks lugeda kerge huumoriga. Kes oleks arvanud, et ka peale üheksakümnendaid võib Eestis nii põnevaks minna ning me ei jõuagi veel igavate poliitikutega heaoluriikide kõrvale.

Siinkohal on õige tuletada meelde vana hea nali:
Lenini ajal oli nagu tunnelis - ümberringi pimedus, ees valgus.
Stalini ajal oli nagu autobussis - üks juhib, pooled istuvad, ülejäänud värisevad.
Hrushtshovi ja Bulganini ajal oli nagu lennukis - kaks juhivad, kõiki ajab oksendama, aga välja pole kuhugi minna.
Hrushtshovi ajal oli nagu tsirkuses - üks räägib, ülejäänud naeravad.
Brezhnevi ajal oli nagu kinos - kõik ootavad seansi lõppu.

Ja nüüd, kes lõpetab lause? Savisaare (linnapeaks oleku) ajal on nagu...
*Viide lord Actoni lausele: "Power tends to corrupt, and absolute power corrupts absolutely. Great men are almost always bad men," edasiantuna noortepärases vormis.