.comment-link {margin-left:.6em;}

KyberKurat

Idiotismi võidukäik(6): juriidiliselt on kõik korrektne!

Thursday, July 28, 2005

"[...] naistel puudub piisav vaimne kapasiteet [...]"


Sõitsime koos vennaga maale. Mulle tundub, et ma sain temast ja tema tõekspidamistest rohkem teada selle kahe tunni kui eelneva 19. aastaga.

Jutt sai alguse sellest, et ma olin veendunud, et noorema põlve mehed on OK sellega kui naised neist rohkem peaks teenima – teised minu tuttavad mehed ju olid! Aga…sõpru saab valida, perekonda mitte. Mu venna reaktsioon oli, pehmelt öeldes, et mitte mingil juhul.

See vastus intrigeeris mind ning näitas mulle väga selgelt kuivõrd vähe ma temast tegelikult tean. Nii ma siis hakkasin uurima ja puurima. Kohe tulid sisse palgavahed. Minu jutu peale, et naised teenivad meestest vähem, vastas ta, naised töötavad ju vähem tasustatud ametipostidel - õpetajad ja medõed ei saa ju nii palju palka kui tippjuhid. Seda, et palgavahed esinevad ka samas sektoris ja sama tööpuhul, ei tahetud uskuda, pigem ikka rõhuti tööturu segregatsioonile, millega ei leitud midagi valesti olevat. Ja kohe saame teada miks...

Uurides tema suhtumist naisjuhtidesse tuli järgmine vastus: „Ma arvan, et naistel on väga palju häid omadusi, mida meestel ei ole, aga ma leian, et naistel puudub piisav vaimne kapasiteet, et töötada tippjuhina“ ???!!! Ahaa....Nojah, kui naistel tõepoolest pole piisavalt vaimset kapasiteeti, et olla tippjuht, võibolla tõesti on õigem, kui nad ravivad meid ja õpetavad meie lapsi...

Selle peale ei oskagi nagu midagi kosta. Tuleb muidugi au anda, et ta oskas on löögi nii ilusasti komplimendi vahele pakkida, kuid psühholoogiast on tuntud tõde, et oluline on tegelikult see, mis tuleb pärast „aga“.

Nojaa. Ma hakkasin siis uurima, et millised on siis need omadused, mida juhil on tarvis…mis meestel on ja naistel puuduvad. Long story short: naistel reeglina puudub see killer-instint. Kui ma julgesin osutada, et tänapäeval muutuvad ettevõtted aina enam paindlikkumaks ning autokraatne juhtimine on oma osatähtsust kaotamas, visati mulle ette mingi metallurgia tehas, kus kõik töötajad on laisad ja mees, vabandust, ülemus, peab koguaeg neile kubjast mängima…ja konkurentidele tuleb ka ära teha.

Lisaks tapja-instinkti puudumisele ei pidavat naistel ka head loogilist mõtlemist olema. Näiteks toodi igasugused, aga eriti füüsika olümpiaadid, kus enamus osalejatest on meessoost ning esikümnesse naisi ei jõuagi. Kuna minu teadmised olümpiaadidest on suht olematud, siis ma ei osanudki midagi vastata.
Kokkuvõttes see vestlus hämmastas mind. Poleks kunagi arvanud, et kaks käbi võivad teineteisest nii kaugele kukkuda…Igale inimesele, isegi minu vennale, võivad jääda nende vaated, ma ei ootagi, et ma saaksin hoiakuid sõrmenipsuga muuta. Kuid üks asi jäi kripeldama. Nimelt kui tema tõstis häält ja ma palusin tal veidike vaiksemaks võtta, siis tema ainult selgitas oli seisukohti; siis kui mina julgesin häält tõsta, öeldi mulle ära hüsteeritse!!!…??? Vaat see oleks võimud küll hüsteeriasse viia! Aga mis seal ikka, noortele ja rumalatele tuleb nende vead andestada.

Wednesday, July 27, 2005

Feminismist - emotsioonideta!

Pole ilmselt kellelegi üllatus, et feminism paistab kõlavat enamikule Eesti meestest nagu surmaotsus. Kui kuskil rääkitakse naisõiguslusest femnismi nime all, siis arutelu kaotab kohe! oma sisulise väärtuse ja teema arendus hakkab rajanema puhtalt inimeste emotsioonidel...mis enamasti on väga tulised ja negatiivsed, vürtsitatud stereotüüpidega nn. tüüpilisest feministist.

Et keegi ei peaks hakkama oma pead murdma, ütlen kohe välja, et ma olen feminist! Mitte radikaalne, mitte günotsentriline, selline tavaline, kes leiab, et naistele ei tohiks midagi keelata ainult selle pärast, et neil on üks X-kromosoom rohkem.

Pole kahtlust, et inimesed kuulevad ja näevad seda, mida nad tahavad näha. Nii ka mina kuni möödunud nädalani arvasin, et enamus mu tuttavaid jagab minu mõtteavaldusi võrdsete palkade teemal. Aga tutkit! Tuli välja, et minu tutvusringkonnas on ka neid, kelle jaoks sellist variant ei eksisteeri, et naine võiks mehest rohkem teenida. Mees peab olema pere toitja ja seetõttu on õige, et meestele makstakse sama töö eest rohkem.

Mõnes mõttes ma võin neist aru saada. Kuid seda ainult juhul kui ma "tõlgin" suure palga enda jaoks aktsepteeritavasse keelde, ehk vaatan seda kui tunnistust abmitsioonidest. Minu jaoks minelt on üks kõige hullem asi ambitsioonide puudumine, üks kõik kellel - mina ei diskrimineeri mehi ja naisi.

Nüüd palga kui sellise juurde tagasi tulles, siis võrdväärse töö eest erinev palk, seda ma ei mõista...kohe mitte mingi valemi järgi. Eriti kui arvestada, et väga paljud lapsed kasvavad perekondades, kus naine on pere ainuke toitja, pole tähtis, kas tegemist on siis ka ametlikul vormistatud lahuselamisega. Statistika järgi on Eestis kõikidest üksikemasid muide 27%, samas kui ELi keskmine on nii 16%. (Üksikisasid on nii meil kui mujal 2%) Olukorras, kus kõik mehed ei täida oma kohust lapsevanemana ka lahkumineku korral, ega maksa alimente, KUIDAS saab olla aktsepteeritav, et naistele makstakse sama töö eest vähem???

Femistiks olemisest nii palju, et ma ei leia, et kõik mehed tuleks kastreerida või veidi leebemalt asjale lähenedes tuleks kehtestada mingi meeste maks. Küll aga ma leian, et nii nagu meestele esitatakse kõrgeid ja vastukäivaid ootusi ühiskonna poolt tehakse seda ka naistele. Pole õige eeldada, et naised suudavad palgatöö kõrvalt ühtviisi hästi olla köögis kokk, külas kuninganna ja sängis kurtisaan. Muide öeldakse küll, et mehed on paremad kokad, kuid millegipärast on toiduvalmistamine kodus siiski enamalt jaolt naiste ülesanne.

Ahjaa, enne kui ma unustan - ukse avamine ja mantli selga aitamine ei ole ahistamine. Sellised tegevused käivad viisakuse koondnimetuse alla. Ahistamine on mitte soovitud tegevus või tähelepanu – viisakus ei ole mitte soovitud!

Aga kokkuvõttes on ikkagi hea olla feminist, sest sellel on omad boonused. Julie Burchilli tsiteerides: "A good part -- and definitely the most fun part -- of being a feminist is about frightening men."