stress on suur ja pinge kõrge…

Siit aga mõned „juhe koos“ inimese naljad:

Minu isiklik vaimusünnitis:
„Parem pool muna käes kui tühi koor katusel“ :)))

tuttavate leiutised:
Ega supipott ka alati vee peal ei püsi! (Öeldud siis kui tuttava jalg jäi bussi ukse vahele??? … :S)

Nagu mädand tomat keset kuivad heinamaad. (Tegelikult taheti öelda nagu nõel heinakuhjas)

Jõuludest ja abistamisest

Täna on tihe kirjutamispäeva olnud!

Aga veel kaks sõna - Esiteks ma ei vihka jõule. Jõulud on minu jaoks selline rahulik mõtisklemise aeg. Igatsen lausa seda pastoraalromantilist õhkkonda, mis mul jõulusega seostub - maal, ümberringi valge lumevaip, kaminas tuli ragiseb, kass on sinu süles kerratõmbunud ja nurrub magusalt, sina aga vaatad tulle ja hellitad käes glögi/veini/konjaki klaasi... oehhh

Aga tagasi reaalsusesse. Kahjuks on minu suhted perekonnaga kuidagi hmmm, jaheneud, mingi distants on vahel. Mõneti ma tunnen, et mul on raske nendega jõulude ajal koos olla. See oleks justkui kohustuseks muutunud... ja sõnal kohustus ei ole minu jaoks positiivset aurat :S

Minu sõbrad on minu perekond, kuid ka neil on oma perekond, kellega nad jõule veedavad, nii et eks me näe kuidas see aasata läheb.

AGA, millest ma krijutada tahtsin:
Anri kaudu jõudsin ma Krissuni, kes mainis lastekodulapsi. see viis mu mõtte kõikide nendeni, kellel ei ole nii hästi läinud kui minul.

Siin kohal ma tahaksin teha üleskutse kõigile: jõulude ajal alati räägitakse heategevusest, kuivõrd oluline see on jne. Annetatakse vahest ka raha, kui keegi algatab mingi väärt ürituse. See PledgePank on sellesuhtes tüüpiline, et ma teen, siis kui teised ka teevad. Ma paneks ette, et igaüks ISE näitakse initsiatiivi ja vaataks kust ja keda saaks aidata. Ja mitte tingimata rahaliselt, kuigi see on lihtsaim viis nii inimese kui ka asutuse jaoks, sest rahaks on alati neil kõigil puudus. Kuidas oleks kui pakuks oma aega ja abikäsi? Ehk olen ma ikka veel sügavalt naiivne, et usun, et inimlik hoolivus ja tähelepanu on rohkem väärt kui raha, eriti jõulude ajal...
aga kokkuvõtvalt on minu ettepanek teha midagi altruistlikku see jõul, midagi abivajajate jaoks, ükskõik mida

Ma ise kavatsen kohe homme uurima hakata... homme sellepärast, et ma kahtlen kas keegi pyhapäeval oma telefonile vastab:)

Eelmine kirjutis ei olnud just pealkirja-kohane

Et kas siis ülim sallivus on võimalik?

Olneb sellest, mida sallivuse all mõelda... Minu jaoks on sallivus ja tolerants sünomüümid, mis mõlemad väljendava aktsepti, kuid mitte ükskõiksust. Tegemist on ikka, minu jaoks, pigem positiivse või neutraalse hoiakuga, mitte sellise "niikaua kui nad meie hoovile ei tule tüli norima, las olla seal kuskil kauge olemas". Selline suhtumine, et nii kaua kui mina ei pea selle "probleeemse XXX"-ga kokku puutuma, las olla, ei ole minu jaoks tolerants. See on egotsentrism ja hoolimatus kaks ühes.

Ma ise loodan, et ülim sallivus on ikka võimalik... ma loodan, et kui ma veel päris seal ei ole, siis ma varsti jõuan. (Ahjaa, ja palun mitte temagoogitseda teemal sarimõrvarid ja muud... ma leian, et see ei ole adekvaatne teema, eriti kuna ma eeldan, et keegi ise ei ole sarimõrvar, siis ei maksa ka nende eest rääkida)

Hmm, nüüd tulebki vist mängu küsimus mida ja kui kaugele võib oma sallivusega minna. MA ütlen ausalt, sellele küsimusele ei oska ma vastata. Kuna mulle endale on varakult õpetatud, et see on minu elu ja ma pean ise tegema oma otsused, ise elama oma elu, siis ma ei saa kirjutada ka teistele ette, kuidas nemad peaksid oma elu elama. Iga inimene valib ise omale raja, mida mööda käia ning peab kandma ka selle koorma, mis sellega kaasas käib.

See on mõneti naljakas, kuiõrd erinevad mu isa ja ema olid... on. Mu isa oli see, kes koguaeg hoiatas, et see on ohtlik ja ikka ei maksa. Tema oli see, kes kärpis minu tiibu, samal ajal kui ema oli see, kes innustas lendama, ütles, et tee ja proovi, muidu sa ei saagi teada, mis kõik elul on pakkuda. Kahjuks küll on vist isa mõju olnud suurem, sest kõige tähtsamaid samme ma ei julge teha... mis siis kui ma hea asja ära rikun?!

Ärge nüüd arvake, et ema kasvatas lapsest mingi hulljulge ja süüdimatu olendi. Otse vastupidi. Alati kui ma tema nõu tahtsin kuulda, ütles ta mulle oma arvamuse, kuid lõppu lisas, ALATI, et see on minu elu ja minu otsus ning lõppkokkuvõttes minu vastutus, sest mina olen see, kes peab tagajärgedega leppima.

Tagasi tulles sallivuse teema juurde, et võibolla poleks õige küsida, kas ülim sallivus on võimalik, sest veidi kirjutanud olen ma jõudnud järeldusele, et psühho- ja sotsiopaate mina aktsepteerida ei suuda, s.t ma saan sellest aru kui vaimsest hälbest, kuid nad ise vaevalt, et oleksid sellise diagnoosiga nõus. Ühesõnaga küsimus peaks olema, et kui kaugele võiks sallivusega minna. Kust läheb see (taluvus)piir, mida enam ei tohiks tolereerida?

Sallivusest - on see üleüldse võimalik?

Minu kirjutis on üheltpoolt inspireeritud Ramloffi sissekandest ja teisalt kolmapäeval nähtud Kilmi ja Maimiku filmist Elav jõud.

Ma ei tea, paljud teist on tuttavad selle filmi süžeega, nii et paari sõnaga sellest ka. Ahjaa, siin peegelduvad ka minu subjektiivsed hinnangud asjale... näete, hinnangute ei saa üle ega ümber.

Kajastati kolme tegelast. Üks pidi vist olema nn. edukuse prototüüp - noor mees, väga parempoolsete vaadetega, talle paistis hinge minevat, et töötud ja muud elavad tema kulul ja tema peab nende laiskuse kinni maksma. Tegemist oli Oravaerakonna reklaamikampaania juhiga. Aga andke talle andeks, filmi valmimise ajal oli tal aastaid ainult 22... aeg meid kõiki muudab…

Ja siis oli kaks tegelast, keda on keerulisem kuhugi raamidesse suruda -"sm kunstiteadlane" Küntsler ja üks "parm", nagu tegelane end ise nimetas. Mõlemad neist olid töötud ning suhtusid töösse kui millessegi ebameeldivasse või vähemalt leidsid, et töö on kohustus ja see ei saa õnnelikuks teha. Mõlemal oli olemas ka mingisugune suhe alkoholiga.

Kui ma nüüd vaatan, mida ma olen kokku kirjutanud, siis ma näen, et I don't do any of them justice. Tegelikult see teema on palju keerulisem.

Aga öelda tahan ma seda, et kui ühelt poolt mõistetakse hukka ultra-parempoolsust, siis minu arvates ei saa lugeda selle vastandiks ultra-vasakpoolsust, vaid just pigem sellist Küntsler/parmu suhtumist, et ma ei taha tegelt tööd teha, ma teen seda täpselt nii kaua, kuni mul on fun, ja siis kui see ei ole enam mõnus, ma sülitan oma kohustustele tööandja ees ja lihtsalt ei lähe tööle. Selle asemel lähen ja logelen niisama (näete – logelen, sülitan... millised hinnangud!), teen väiksed õlled ja chillin'.

Tagasi minu juurde tulles. Nagu kõik vist on juba aru saanud jutlustan mina sallivusest ja erinevuste aktsepteerimisest. Ka mul on oma moraal ja eetika ning ka mina ei suuda kõike andestada ega mõista, kuid kuna ma ju räägin teistele tolerantsist, siis ma ka ise ei tohi teisi hukka mõista.

Selle viimasega mõtlen ma seda, et kuigi maise ei poolda ultra-parempoolsust või sellist lulli-löömist ja mitte-viitsimist tööd teha, siis ma ei hakka neid inimesi kohe mõttetuteks luuseriteks sõimama. Kui nemad tahavad oma elu nii elada, siis palun, see on ikkagi nende, mitte minu elu.
Lihtne on hukka mõista, raske on mõista!

Kusjuures, üsna huvitav on see, et ma suudan ka kitsarinnalistesse, s.t mõnes küsimuses minule väga vastupidistel seisukohtadel olevatesse inimestesse suhtuda respektiga, kui nad ütlevad otse välja, et neile nt ei meeldi mustad. Ütlevad, et nii see on ja kõik. Ei hakka sinna mingeid tobedaid põhjendusi aju ehitusest või millest iganes tooma. Tunnistavad ausalt, et see on nende subjektiivne arvamus, ning selleks on neil ju õigus. Samamoodi nagu minu on õigus oma arvamusele. Lõppkokkuvõttes on ju arvamuste paljusus see, mida me demokraatia juures nii palju armastame. Demokraatiaga aga on nagu rasedusega, seda kas on või ei. Nii ei saa, et meil on natuke demokraatiat, lubame ainult meile "sobivad" ideid.

Kindlasti ma nüüd avan Pandora laeka seoses kõikide vaenu õhutamistega, kuid mina räägin siiski inimeste isiklikust arvamusest, millele kõigil on õigus, oma tõega lehvitamine, s.t selle kuulutamine ja vaenuõhutamine on juba teised teemad...

Ahjaa, ja ma olen siiralt veendunud, et absoluutset tõde ei ole olemas. Ja tegemist ei ole mingi machiavelliliku moraali-vaakumiga, à la kõik on suhteline. Ma lihtsalt leian, et iga inimene tõlgendab asju omamoodi, oma kogemustest tulenevalt, ning järeldused, milleni nad jõuavad on nende jaoks tõde. Ühesõnaga on olemas subjektiivne tõde, kuid mitte absoluutset tõde.

Minu poliitiline orientatsioon

Siit testist tuli üks hea lause:

A society is only as successful as its least fortunate members.

Me kõik ju usume, et ahel on täpselt nii tugev, nagu selle nõrgim lüli, miks on meil siis nii raske aktsepteerida, et ühiskonna edukuse määrab selle õnnetuim liige?

You are a Social Liberal (75% permissive) and an... Economic Liberal (25% permissive) You are best described as a: Strong Democrat Link: The Politics Test on Ok Cupid Also: The OkCupid Dating Persona Test

Arstid vol. 3 - Seksuaalelu nõuka moodi...

Jätke meelde, kasutatud kirjandus on pärit 60ndate lõpust 80ndate alguseni...

Millal võib noor alustada sugulist vahekorda? Nimetaksime seksuaalkontaktide alustamise miinimum-eeldused:

1) indiviidi küpsus – mõistagi ei ole indiviidi küpsus seotud teatud kindla vanusega, kuid noor inimene ise ei ole võimeline otsustama oma küpsuse üle.
2) Oluline on, et noored peaksid olema vähemalt kutseharidusega või abituuriumi lõpetanud.
3) Vajalik on ka partneri piisavalt pikk kontrollimine ja võimalikult sagedane koosviibimine.
4) Viimaseks eelduseks on mõlemapoolne tõsine kavatsus edasiseks eluks ühte jääda.

Meie vabariigis ilmunud raamatud on kooskõlas sotsialistliku moraali printsiipidega. Seevastu levitavad Läänes trükitud raamatud niisuguseid käsitlusi, mis ei ole meile vastuvõetavad ja avaldavad noortele negatiivset mõju. Pornograafiliste soperdiste suhtes oleme me mõistagi eitaval seisukohal.

Õnneks ei ole traumeerivad seigad prostituutidega meie vabariigis võimalikud, sest meil ei ole enam bordelle. [Muidugi, muidugi :P - toim]

Suguelu eesmärgiks on lastele elu anda.

Nõukogude naise raske elu:
Menstruaalvere kõrvaldamiseks on kõige parem tarvitada sidemeid, kus kahekordselt kokkupandud marlitüki vahele pannakse korralikult lõigatud ja ühtlaselt tasandatud vatiriba.

Side kinnitatakse piha ümber pandud vöö küljest eest- ja tagant allarippuvate, nööpidega varustatud paelte külge. Kasutatud sidemed on soovitatav ära põletada. Kui kantakse korduvalt kasutatavaid sidemeid, siis tuleb need otsekohe pärast tarvitamist puhtaks pesta, keeta, kuivatada, triikida ja panna selleks määratud kappi või kotikesse, et nad ei tolmuks.

Enne tarvitamist tuleb sidemeid kuuma triikrauaga triikida, et kõik tõvestavad pisikud häviksid.

Seksuaalvahekordade keskmine sagedus olenevalt east ja seksuaalsest aktiivsusest (C. E. Martini järgi) – vt. „Abielu tervishoiust” lk. 62. Näiteks võib suguliste vahekordade normiks pidada 20-30-aastastele inimestele 3 korda nädalas, 30-40-aastastele 2 korda nädalas, 40-50 aastastele 1 kord nädalas, 50-60-aastastele 2 korda kuus. [Mis teie sellest asjast arvate :))) ]

Abiellujate vanus? Mis puutub mehe ja naise sobivasse vanusevahesse, siis teatavasti soovitatakse alati, et mees oleks naisest mõnevõrra vanem.

Kui te olete igakülgselt küps abiellumiseks, soovite saada isaks, siis alles võite mõelda seksuaalvahekordadele.

Seksuaalperversioon ehk seksuaalperversiteet


Kasutatud kirjandus
H. Grassel “Miks kurejutud? Seksuaalkasvatusest lapse- ja noorukieas” 1970
H. Kadastik “Vestlusi noorukitele” 1966
M. Paloheimo “Avameelselt abielust” 1974
H. Kahn “Abielu tervishoiust” 1983

Arstid vol. 2 - Kuramaaz nõuka stiilis...

Sageli juhtub, et tutvute seltskonnas mõne meeldiva tütarlapsega. Saate teada tema eesnime (perekonnanime küll kuulsite, kuid unustasite), vestlete temaga tunnikese ja teete ettepaneku sinasõpruseks. Raske viga! Sinasõpradeks saadakse ainult tütarlapse ettepanekul, mitte teie pealekäimisel. Sinasõpruseks on vaja teineteisest siiski rohkem teada kui ainult eesnime. Sinasõprus, mida te järgmisel päeval ei mäleta, jätke sõlmimata.

Tütarlast koju saates valite endale teel või tänaval halvema teepoole. Kui tee on libe, küsite, kas võite oma partnerit käe alt toetada. Ilma tema nõusolekuta seda tehes näitate kasvatamatut pealetükkivust.

Rahvasuus on palju jutte nn. väravaromantikast. Kuidas küll neisse suhtuda? Külma ilma korral on küsimus selge: mitte ühtegi üleliigset minutit ärge seiske tütarlapse uksel, ta võib külmetuda. Aga soojal suveõhtul? Olete ehk kuulnud, et mõnikord tütarlapsest lahkudes antakse või saadakse lahkumissuudlus. Küllap teiegi mõtted on liikunud selles suunas. Kuidas siis nüüd talitada, et see kõik naeruväärseks ei kujuneks?
On kindel, et te ei kahjusta ei enda ega tütarlapse reputatsiooni, kui lahkute suudlust üritamata. See on kõige õigem tee. Ärge aga pahandage, kui suudlust üritades saate tütarlapselt vastu kõrvu. Tähendab, olite koos tubli tüdrukuga, kes võis solvuda, arvates, et teie pidasite teda kergemeelseks, igal juhul peab ta teid häbematuks noormeheks.
Kui te aga saate suudluse, siis on kaks võimalust: tütarlaps on kas kergemeelne lõbutseja või teisse tõsiselt kiindunud.
Üksinda kodu teel olles mõtelge kõige selle üle sügavalt järele.

Minu sügav kummardus VI kursuse meedikutele...

Majandusareng ja heaoluriik

Rainer Kattel kirjutab ilusa artikli neljapäevases EPLis

Peamised teesid:
Eesti majandus kasvab jõudsalt, kuid seda inimeste arvelt – ”Eesti üks Euroopa “juhtivaid“ riike ebavõrdsuselt (ühiskonna jõukamate ja vaesemate vahe on ainult Inglismaal suurem)”

” Küsimus ei ole selles, miks siis majandus kasvab, vaid pigem: kui kaua veel?”

Kogu maailmas suureneb teenindussektori osakaal, kus palgad on enamasti madalapalgalised. Selleks, et ühiskonna jõukus jaotuks ühtlasemalt on loodud ”heaoluriiklikud lahendused. Heaoluriik viib majanduse (tootlikkuse ja reaalpalga) kasvu sisuliselt kõigi ühiskonna liikmeteni (sotsiaalsete vms ideedega on siin tegelikult väga vähe ühist. Majanduslikus mõttes on heaoluriigil ainult üks eesmärk: luua võimalikult palju maksejõulisi kodanikke.)”

”Heaoluriik tähendab ka suuremat riigieelarvet ja võimalikke investeeringuid haridusse ja eelkõige valdkondadesse, mis suurendavad tööstuse konkurentsivõimet: inseneri- ja rakendusharidusse.”

Me peame võtma šnitti Skandinaaviast. Sisuline erinevus anglosaksi mudelist on mida me “tahame heaoluriiklike meetoditega toetada: tööstust, tehnoloogiat ja oskusi või teenindusvaldkonna madalapalgalisi töökohti? Skandinaavia mudel eelistab esimest ja tulemuseks ei ole mitte ainult kasvav, vaid ka sotsiaalselt väga tasakaalustatud majandus: kui USA-s on tööstusettevõte tippjuhi ja tavatöötaja palgasuhe 475:1, siis Rootsis on see suhe vaid 13:1.”

Põhjus, miks ma need teesid välja tõin on pigem minu jaoks, sest ma juba mõnda aega tahan kirjutada UKst, Blairist ja tema Third Way’st... ja loomulikult toon ma välja selle, mis minu arvates makes sense ja on väärt kordamist.

Keynotes for me:
Maksude mitte tõstmine vs sotsiaalne õigus – idee, et ei taheta jõuda klassi, kus maksustatakse 83% tulust – nonsenss – raha saad ikkagi rohkem…

Madala maksukoormuse tulemus – rikkad rikastuvad, vaesed vaesuvad – Private affluence, public squalor.

Madala maksukoormuse puhul tuleb kuskilt ikkagi saada raha, et riigikassat täita. Otsene maksustamine muutub kaudseks. Riigikassa täitmisel kandub rõhk tulumaksult käibemaksule, aktsiisile jne. Kaudsed maksud panevad suurema koormuse vaesemale osale elanikkonnast, kuna samu põhivajadusi rahuldades kulub vaesemal osal protsentuaalselt suurem osa sissetulekutest maksudele.
(Inimene, kellel on kulutada 10 000 krooni kuus vs inimene, kel on kulutada 5000 – mõlemad ostavad viina ja suitsu ning maksavad kokku aktsiisimaksu 50 krooni – maksud moodustavad esimesel juhul 5 % inimese sissetulekust, teisel juhul 10%)

Millegipärast on nii eesti poiitikute kui ka Äripäeva arvates see hea idee asendada ostesed maksud kaudsetega: “Rahandusminister Taavi Veskimägi arvates aitab kõrgem aktsiis käivitada tulumaksureformi: otsene maks ma-dalamaks, kaudne maks kõrgemaks. Põhimõte on õige, aga õppigem 1999. aastast. “ ÄP 31.05.2004 http://www.aripaev.ee/2642/arv_juhtkiri.html

Idee astmelisest tulumaksust Eestis.
Kui palju võidab keskmine eestlane sellest 2% tulumaksu alandamisest? Kesmine palk (www.stat.ee järgi) oli 2004 - 7287 bruto ja 5675 neto. See õnnetu 2% on ca 145 krooni, mis kedagi rikkaks küll ei tee ja orava-erakonna idee kätte jääva raha investeerimisest on nagu ... mnjah... võibolla saadikud, kes saavad 5 keskmist palka võivad juba oma 700 krooniga midagi investeerimise-laadset teha.Ja samas kui palju kaotas sellest riik? See raha tuleb ju kuskilt ikkagi võtta... nüüd siis tõuseb kultuuri hind – teatri- ja kontserdipiletite käibemaks tõuseb 5lt 18%-ni? EPL - http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=305244

Appii!!! Nii paljust oleks kirjutada... nii paljut tuleks enda jaoks läbi kirjutada/mõelda... 24st tunnist ei piisa :S

Väärtused Eesti Vabariigis

Toomas Paul kirjutras EPLi hea artikli väärtuste teemal - http://www.epl.ee/artikkel_305592.html

Lugege!
Mõneti see on minu arvates küll laialivalguv, õigemini mina oleks kirjutand veidi teiste nurga alt või rõhuasetusega... aga kui mahti saan siis postitan ka oma nägemuse tänase Eesti väärtushinnangutest.

Ja tal on õigus, mitte inimene ei vali väärtuse, vaid väärtus valib tema... Kuidas see ütlus oligi, et If you're not a Democrat when you're young, you're heartless...if you're still a Democrat when you're older, you're an idiot. Ma ei nõustu sellega, kuid see peegeldab hästi ühiskonna väärtuste muutumist ja omakasust lähtumist... sa usud sellesse, mis parajasti sulle "sobivam" on.

Poliitiline korrektsus ... mis see minu jaoks on?

Mul on täna selgelt Pulleka üledoos. Esiti kuulasin Ajaveebide seminari audiot üle ja nüüd siis sattusin Pulleritsu poliitilise korrektsuse kirjatüki otsa. (Link PMs; link DELFIs )

Ok, asja juurde. Põhjus, miks ma sellest artiklist üldse kirjutama hakkan, on see, et mõned päevad tagasi ma põgusalt ka puudutasin seda teemat, just puudega vs erivajadustega inimesed.

Mulle tundub... tähendab juba pikemat aega tundub, et Pulleritsu näol on tegemist suurepärase demagoogiga. Kui me räägime erivajadustest, siis kõik saavad ju aru, millest jutt käib.

Teiseks, selleks, et oma point'i selgeks teha ei pea ju teist poolt solvama. Olgem ausad, poliitiline korrektsus oma olemuselt ongi ju teiste tunnete säästmine. Kõrvutaks seda meie värske leimivaba interneti kampaaniaga, mille eesmärk on samamoodi teistele asjatute kannatuste põhjustamise vältimine. Ega siis USAs ei väldita terminit ”neeger” seepärast, et piirata meie sõnavara, vaid ikka sellepärast, et selles kultuuriruumis on sellel selgelt derogatiivne (e halvustav) tähendus.

Isegi eesti keeles on sõnal “neeger” negatiivne konnotatsioon (e kõrvaltähendus). Seda kasutatakse väga teadlikult sõimusõnana. Sai see vist alguse juba ammu-ammu, ammu enne Vremjat. Samamoodi, kui ütled kellelegi ”pede”, siis on selge, et see ei ole mingi kompliment ning ainult (ise täitke lünk) demagoog võib väita, et see on täiesti neutraalne termin.

Kui me peame hakkama vältima nt neid sõnu, kas siis tõesti on meie keeleruum seetõttu nii palju vaesem???

”Poliitiliselt korrektseks surutud sõnakasutus jõuab varem või hiljem välja arvamuste ahistamise ja mõtteväänamiseni [...] Kõige mõistlikumaks osutub seega valusatest ja kriitilistest asjadest mitterääkimine ning möödavaatamine. Äärmisel juhul võib probleemi käsitleda vaid üldsõnaliselt ja kaude. Mis muidugi ei aita seda karvavõrdki lahendada, ent see-eest säästab kõiki, kes probleemi lahendamisele kaasa võiks aidata, võimalikest ebameeldivaist sekeldustest ja sõnavahetustest.”

Mul on tõsiselt kahju Pulleritsust, kes ei oska oma mõtet teiste sõnadega väljendada, kui hinnanguid kandvad sõnad poliitilise korrektsuse sildi all ära keelatakse. Ka valusaid teemasid on võimalik käsitleda nii, et keegi ei tunneks end otseselt peksupoisina… tavaliselt öeldakse selle kohta konstruktiivne kriitika. Kõigile on teada, et aruka lahendusena on võimalik jõuda siis, kui mõlemad osapooled usaldavad teineteist ning on veendunud, et neile ei taheta ära teha/ panna.

Need näited, mis Pullerits toob... see Schönbohm’i case. Esiteks tuleb aru saada, et jutt on poliitikast ja poliitikutest. Üks põhjus, miks see kommentaar sai nii hävitava hinnangu osaliseks on see, et lõi valusalt potentsiaalsete valijate pihta, mistõttu pidi erakond hakkama tulekahju kustutama.

Teiseks, alati tuleb ettevaatlik olla selliste üldistuste tegemisega. Isegi kui sa ütled, et nende või teiste seal valitseb suurem kuritegevus ja ”paljud neist on sotsiaalselt allakäinud ja ükskõiksed”, siis inimesed hakkavad enamasti neid karakteristikuid omistama tervele seltskonnale, eriti kui ühiskond on niigi lõhestunud. Pealegi iga numbritega kokku puutunud inimene teab, et statistikat saab igatpidi väänata, kuidas aga tahad.
”On kolme liiki valesid: Valed, Neetud Valed ja Statistika.” (M.Twain ja B. Disraeli)
Aga ok, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... ma juba sain aru kui libedale teele ma sattusin. Selle teema kohta võib eraldi kümneid lehekülgi kirjutada.

Aga kokkuvõttes ma tahan öelda, et poliitiline korrektsus on IMHO tegelikult üks viis, kuidas sundida inimesi viisakusele ja diplomaatiale, sest paistab, et (meie) inimestel ei ole antud piisavalt taktitunnet. Kui sa tegelikult ka tahad oma mõtet esitleda, probleemi tõstatada, eesmärki saavutada, ja mitte ainult lahmida ning teisi tümitada, siis sa ei saa kõndida ringi oma partnereid (jah, partnereid, mitte oponente ega vaenlasi vms) solvates ja alandades ning neile nende vigu ja vajakajäämisi nina alla hõõrudes. Kellelegi ei meeldi I-told-u-so- tüübid.

Arstid vol. 1 - Med-tudengite selleaastane tunnuslaul...

Viis tunnete vist kõik ära :)

Meile meeldib...

Arstile ei meeldi haiged
Haigele ei meeldi piin
Palka meile ei maksta
Ja tuju tõstab ainult viin
Rebastele see on võõras
Tudengitel kaob motiiv
Residendil tuhmub mälu
Ja dekanaadis töö on piin

Refrään:
Meile meeldib vaev
Meile meeldib halvatus
Meile meeldib kõik see
Mis organismis haiget veel
Meile meeldib raku-tsükkel
Geenid ja mitoos, meioos
Ja oma kursaga meil meeldib olla koos

Terapeudil kruvid lahti
Kirurgidel on kuum intriig
Kliinikutel raha napib
Meditsiinis popp on riid
Perearst saab kõigilt kaela
Eriarstil lõppend jaks
Lõpuks ikka päästab päeva
Abi numbrilt 112

Refrään: ...

Natuke nalja elust enesest...seekord küll ajakirjandusest

Siin on kaks linki:
Umbes kolmandik naljadest küll kattuvad, kuid see teine pool, mis EI kattu, on väärt mõlema lingi lisamist.

http://www.zone.ee/iff911/kilde.htm

http://www.tud.ttu.ee/~t001899/Naljad/Ajakirjandus.html

Tubli, Postimees!, tubli!!!

Löön mina lehe lahti, ja mida ma näen? ... "Karske okroober paitas sügiseselt sooja päikesega" Nojaaa, rumal mina, et arvasin, et kuud alkoholi ei tarbi.

Või kui vihjatakse sönademängule, et viinakuu viina ei võtt, pand siis karske VIINAkuu. Samas muidugi probleem - osa lugejatest ei saa mökkigi aru... ja isegi siis oleks pealkiri mõttetu.

Kui tahetakse vihjata külmale oktoobrile, pangu KARGE!!! Parajad düsgraafikud. Nagunii ajakirjanikul oli meeles, et midagi kar-algas, suva!, paneme karske, missest et makes no sense!

P*tsi ma ütlen, raisk!

Ma arvan, et see lause võtab hästi kokku minu tänased tunded!

Võehhh, saaks juba see päev läbi... mitte et tulevik paistaks parem või homne helgem, aga homse pärast ma ei muretse, sest see sunnik jõuab ükskord nagunii kätte. :) Ohh ja läkski kohe meeleolu paremaks.

Siit moraal ropendama peab ja düsgraafia ruulib täiega! Ok, aitab, ma lähen nüüd juhet harutama... nagu te aru võisite saada, on see mul suhteliselt koos.

Ma ise oleks pakkund fifty-fifty

You Are 60% Boyish and 40% Girlish

You are pretty evenly split down the middle - a total eunuch.Okay, kidding about the eunuch part. But you do get along with both sexes.You reject traditional gender roles. However, you don't actively fight them.You're just you. You don't try to be what people expect you to be.

How Boyish or Girlish Are You?

Mehed, hoidke vahast eemale!

Life is stranger than fiction... vahendan Graatsiat: Ilunipid poistele

"Agar naissõber oli venna näo kintsuraseerimisvahaga sisse määrinud ja kaksamisribasid täis kleepinud. Rajule ribade rebimisvalule järgnes markantne lillatäpiline lööve."

Mnjaa mehed, kui naised teile väidavad, et vahatamine on lahe, siis paljun, teie oma tervise huvides... ärge uskuge... see on kõik puhas ilutööstuse vandenõu :))))

Keskkond versus inimene

See kolmapäev olin ma juhuslikult sunnitud kuulama üht sõnavõttu sotsiaalhoolekande teemadel. Mhmh, minu reaktsioon oli samasugune alguses. Kuid seal jäi kõlama paar päris head ideed.

Esimene, mida ma pikemalt ei puuduta, on see, et põhjus, miks mujal ei kasutata enam väljendeid crippled, handycapped (sant jne), on see, et see stigmatiseerib inimesi. Kuigi neil on puue, ei tähenda see, et nad ei võiks oma eluga hästi hakkama saada...võibolla isegi paremini kui nii mõnigi ”puudeta” inimene. Muidugi tal on raskem ja ta vajab eraldi abi, kuid ei ole mõtet kleepida inimesele külge silti, et ta hälvik.

Aga tegelikult, kuhu ma tahtsin jõuda, oli idee, et me ei pea muutma mitte inimesi, kellel on mõningased raskused kohanemisega, vaid maailma meie kõigi ümber.

Väike kõrvale põige, mille ka ettekandja tegi. Siin ilmas on hirm kõige suurem mõjutaja. Hirmust ja ängistsest sõltub meie mõttemaailma tonaalsus, hoiakud, tujud – kokkuvõttes vaimne seisund. Kui sa kardad mingit sündmust, isegi siis, kui see kokkuvõttes kunagi ei saabu, on su elukvaliteet olnud märksa kehvem kui inimesel, kes kunagi sellepärast ei pidanud muret tundma. Nt. Kohtunik ei pea kunagi kartma, et ta jääb tööta, seevastu... (ma loodan, et Arni ei pahanda,) meedia ja ETV pidavat olema väga ebakindlad tööandjad, kunagi ei tea, kas ka tulevikus võib sealt palgatsekki oodata, või vähemalt on selline mulje jäänud proua Emale.

Tagasi teemasse. Kui me ei kohanda mitte inimest, vaid maailma, siis me jõuame olukorda, kus inimesed ei karda erineda. Ratastooli jäämine ei tundu neile enam surmaotsusena, sest keskkond on nii inimsõbralik, et sa saad endaga ka siis hakkama. Siit saab sujuvalt liikuda edasi sallivusele... kuid teinekord.

Idee haakub ka Frommiga: ta nimelt kirjutas, et turumajandust ei reguleerinud enam keskse küsimusena ”Mis on hea inimesele?”, vaid ”Mis on hea süssteemi kasvule?”. Et säilitada ikkagi indiviidi näilist olulisust väideti, et mis on hea süsteemile on hea ka inimesele.

Näete siin paralleeli Eesti majanduse ja poliitikaga? Iseseisvumisaja algusest saati on räägitud, et kõigepealt ehitame üles majanduse ja siis hakkame inimesega tegelema. No millal me sellega majandusega juba ühele poole saame??? Juba 14 aastat oleme seda ehitanud. Kas inimestele hakatakse tähelepanu pöörama alles siis, kui neid enam ei ole, sest majandus sõitis neist teerulliga üle... (Andke mulle andeks minu emotsionaalsed utreerimised, nagu minagi andeks annan oma oponentidele.)

Ühesõnaga ma tahaks Frommi vaimus väita, et see, mis on hea inimesele, on hea ka süsteemile… vähemalt inimese heaolu süsteemi ei tapa, küll aga võib süsteem tappa inimese. Ja mis on meie eesmärk – pelgalt eksisteerida süsteemi nimel või elada täisväärtuslikult, õnnelikult? (ma ikkagi raiun, et õnne ei peitu asjades);
nii et OMADA või OLLA?

Miks ma ”olen kapis”?

Blogijate seas levima hakanud identiteedi avalikustamislaine on pannud mind uuesti mõtlema selle peale, miks mina ikkagi ei avalda oma nime.

Esiti on põhjuseks muidugi minu privaatsuse-armastus... ja-jaa, ära naera. Peamine oht mida mina näen ja mida ka minu sõbrad tuttavad on tundnud, on see, et teised ei pruugi austada sinu õigust eraelu-puutumatusele või heale nimele.

Siin ma pean silmas neid... muidugi mitte keegi teist, mu kallid kaasmaalased, kes te seda blogi praegu loete :)) ... aga on selliseid inimesi, kes tahavad sõnumitööjat surmata. Kui sõnadega on seisukohta selgeks ei suudeta teha, siis taandatakse naiste puhul asi juuksevärvile – kas siis blond või tehisintellekt, take your pick, või meeste puhul on olukord veidi värvikam. Oled sa veidi vanem siis hakatakse sind K-ohukese erakonna kummardajaks tituleerima, aga siiski tavalisem on see, et tehakse järeldus, et ju sa oled nii möku mees, et pole nutsu ega naist. Ahjaa, naised võivad olla ka peale blondi veel a) koledad, b) kiimas ja meheta c) vihased ja lesbilised... (Need on ainult mõned näited süüdistustest, mida mu tuttavad on pidanud taluma)

Ja nüüd siis imestatakse, miks ma ei taha oma nime all esineda?

Muidugi ma ei pea lugema anonüümseid Delfi kommentaare (kuigi ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või nad ongi paremaks muutunud... samas võibvolla ma loen neid nii harva ja nagunii ootan, et see on üks tõrvatünn, mistõttu iga meetilk, mille otsa ma satun tekitab sellist positiivset motivatsiooni.)

Asja juurde... Delfi komme ma ei pea lugema, kuid kõik Googletatavad ja technoratitavad ja muud lingid tuleb üle vaadata. Minu blogi on ju ikkagi minu maimuke, minu silmatera...

Sa siis kui ma kuskil leian, et keegi ”hea tüüp” on võtnud vaevaks mitte ainult minu ideid, vaid pigem minu isikut tümitada, siis see teeb nukraks küll. Idee ja mõistuse tasandil ma saan aru, et ei tasu seda sappi ja mürki, mida anonüümikud välja pritsivad tõsiselt võtta. Kuid ma ei saa midagi sinna parata, et emotsioonide tasandil see loogika ei tööta ning pigevalt on soo, (rassi,) vanuse, orientatstiooni (või religiooni) pärast peksa saada on nõme. See on minu subjektiivne “pähesaamise” põhjuste pingerida. Sulgudes on need, mis Eestis ei ole niivõrd levinud. Jällegi subjektiivne hinnang.
NB! Mingi ühisosa on seal ka diskrimineerimisega, kuid mina pidasin silmas, mida kõige rohkem lambist sulle ette heidetakse à la ”Häh, sa oled ju mees...” ”Nagu naine!” jne, ma olen kindel, et teil endil on veelgi paremaid näiteid.

Ühesõnaga mina olen kapis, kuni mulle tundub, et leim on meie kuvaritelt kadunud.

Tänane pärl

Henrik Roonemaa artiklile blogidest leidsin sellise toreda kommentaari:)

Peeter Marvet
10.11.2005 07:45
looder -- mina ei kardaks niiväga alternatiivsuse kadu, sest ajaveebil kipub olema lisaks kirjandiõpetusele roll ka kaalutlemise ja argumenteerimise vallas... ning mulle tundub, et need jäävad veel pikaks ajaks alternatiivseteks mõtteviisideks :-) [Minu esiletõst]

Eks vist mingi hetk tuleb hakata põhjendama, miks mina anonüümselt blogin.

Rubriik lugusid elust enesest

Kas teist keegi on kunagi nii purjus olnud?

Pidu. Seltskond purjakil. Üks noormees eriti purjakil. Too noormees tahab ühte neidu sebida... s.t kabistada. Üritab talle meelitusi kõrva rääkida. Libistab oma käe tasakesi talle pluusi alla...

Aga, noormees on nii purjus, et ei saa aru, et tegelikult kabistab ta neiu kõrval istuvat noormeest "Neiu, miks teil nii karvane rind on?!" :P

Mnjaa, selle jõmmi homofoobist sõbrad hõõruvad talle seda vist elu lõpuni nina alla...

Narjanurk ehk juhtumisi elust enesest

Seekord küll mitte minu elust...

Tuttavale E. helistab samas valdkonnas töötav sõbranna A: ”Kle ole hea, helista oma ülemusele ja küsi, kus me eile olime. Ma unustasin oma jope sinna.” Aga edasi läheb paremaks.

Helistab tuttav siis ülemusele ja uurib, mida paluti. Vastuseks ütleb ülemus: ”Tuba 315!”

Eks igaüks mõtleb oma rikutuse piirides... kuigi tegelikult oli lugu nii, et oldi koos ühele ühika peole satutud... aga me kõik ju mäletame neid ühikapidusid :P

Osta-omada või olla-jagada

Ka blogimaailmas on jutuks tulnud teema omamisest ja olemisest, kuigi veidi teise nurgaalt, aga kuna see innustas mind sel teemal sõna võtma, siis lingin. Aga jah, kõige olulisemad asjad siin maailmas ei ole üldse asjad. And boy! do I know it.

Iseenesest ei ole selles teadmises midagi uut, kuid hiljuti mingi sündmuse raames lõi mulle pähe, miks inimesed vaevlevad ostuhulluse küüsis. Nii hea ja lihtne ju: näed midagi, mida ihaldad, ja saadki selle endale kohe mingi kopika eest muretseda. Samas tõeliselt väärtuslike asjadega... ehk siis lähedaste/inimestega on palju keerulisem. Ja see juba tekitab stressi, mida on vaja maandada ... ostmisega. Näed -> tahad -> saad!

Ma olen selles suhtel õnnelik, et ma olen jõudnud arusaamisele, mida ma TEGELIKULT tahan. Nüüd tuleks hakata ainult sellel suunal tegutsema. Aga... kuna ma ei taha asju!!! (neid on isegi liiga palju aastate jooksul kogunenud) on olukord komplitseeritum.

Kõlab väga bravuurikalt ja intrigeerivalt, kuid Inimest tahaks, paneks äkki isegi mitmuses.

Ja nüüd jõuame üdini inimliku nõrkuseni, mis takistab kõiki – hirm ebaõnnestumise ees. Samas ma ise leian, et kõige hullem asi siin ilmas on teadmatus, see ma-ei-tea situatsioon. Nje rõõba nje mjasa. Ja ometi... ja ometi takistab hirm paljude asjade teostamist. Et võtaks siis midagi ette, et jõuda selgusele. Ükskõik, mis see siis ka ei oleks. Ma jätkuvalt leian, et isegi negatiivne kindel vastus on parem kui teadmatus.

Aga... siin tuleb mängu hirm kõik persse keerata. Ooo jaaa. Mis siis kui minu tegemised viivad asjad negatiivse tulemini, kui teisiti käitudes oleks olnud võimalus jõuda ka positiivse resulataadini? Njaaa... Raske juhus, mis muu.

Aga igatahes – kallistage täna kedagi! Ja öelge oma lähedastele kuivõrd palju te neist hoolite. Inimene on kõige tähtsam!