Kuna ma millalgi kirusin, et Eestis ei osata korralikke komöödiad teha, siis selle asemel, et olla tüüpiline eestlane ja aiva vinguda, otsustasin, et peaksin ka proovima mõne komöödia kirja panna. See on tegelikult muidugi keerulisem kui esmapilgul tundub.
Aga, et oma kirjutamisoskust varjusurmast äratada, otsustasin teha väikese käeharjutuse ning kirjutada muinasjutu... ümber... tänapäevasemasse vormi. Võtaks ette Tuhkatriinu...
Nii et moodne muinasjutt: Triinu Tuha aka Tuhkatriinu
Rikkal ärikal suri naine kahtlastel asjaoludel. Iseenesest ei olnud selles muidugi midagi üllatavat, et asjaolud olid kahtlased, sest mees ise oli ka kahtlane, täpsemalt tema ärid olid kahtlased. Oma varanduse oli tüüp kokku ajanud erinevate mahhinatsioonidega hallil alal manööverdades.
Naisest jäi lisaks mehele maha üheksa aastane tütar. Kuigi see perekond ei olnud ideaalne, valitses nende seas siiski üksmeel ühes küsimuses: perekond ennekõike. Ka nemad tülitsesid ja karjusid, kuid nad hoidsid kokku; alati. Sellevõrra raskem oli aga eluga edasi minna.
Kuigi Trix ja ta ema tihti kaklesid, siis nüüd jäi Triinul üle tõdeda, et vaatamata nende erimeelsustele oli ema andnud talle midagi, millest, väärtust enam miski ei suuda ületada. See oli ema õpetus, et sa pead ise elama oma elu, sest keegi ei saa seda sinu eest teha. Alati tee seda, mida sina tahad, sest nii on vähemalt üks inimene õnnelik. Ema vist aimas oma varajast lahkumist ette, sest vastasel korral oleks see tarkusetera end puberteedi ajal valusalt kätte maksnud.
Triinu oleks muidugi tahtnud oma isaga kahekesi edasi minna, kuid isa tal oli ikkagi mees. Nii tahtis ka tema peale sellist tragöödiat, kedagi kelle õla najale toetuda ning kedagi sooja voodisse ootamas. Pool aastat peale abikaasa surma oli ta otsusele jõudnud, et just Mariella on see, mida ta vajab. Ja Mariella... mehe raha oli just see mida tema vajas – väike õnnelik oportunist, kes juhtus õigel ajal olema õiges kohas ning ütles õigeid asju.
Kohe pärast abiellumist hakkas Mariella suuri ümberkorraldusi tegema. Seadis majapidamise oma käe järgi nii öelda, kuigi majapidamise kui sellisega ei tahnud ta üldse tegemist teha. Poodlemine ja iluprotseduurid olid tema arvates ainukesed aktsepteeritavad ajaveetmise viisid.
Nii kui ta oli majja sisse kolinud, laskis ta alustada uue tiiva ehitust, sest sada ruutu lihtsalt ei ole temasuguse primadonna jaoks piisav pindala. Tema ja tema õde jaoks see tähendab. Mariella nimelt ei saanud kohe kuidagi jätta oma kahte nooremat õde mingisugusesse väikesesse äärelinnakorterisse jätta.
Triinust Mariella suurt ei hoolinud. Tegelikult isegi nii asja sõnastades on tegemist liialdamisega. Mariella jaoks oli Triinu ühest küljest rivaal mehe tähelepanule ja teiselt poolt üks närvidele käiv plikatirts.
Kui Triinu neljakümneaastane isa teist korda abiellus oli tütar kümne aastane. Tema uus ema oli temast kaksteist aastat vanem. Toona tundus see noorele Triinule täiesti korraliku vanuse vahena, kuid mida vanemaks tütar sai, seda naeruväärsem hakkas talle tema “uus ema” näima.
Kohe pärast abiellumist hakkas elu Tuhade peres allamäge veerema. Iga järgmine päev oli natuke väljakannatamatum kui eelmine. Kodus oli õhk pingetest nii paks, et seda oleks saanud noaga lõigata. Seega pole imestada, et Triinu isa veetis kodus niivõrd vähe aega kui võimalik. Üritades vältida oma teist naist, ta samaaegselt lülitas ka oma lihase tütre oma elust välja.
Kuigi mees mõistis juba esimese paari kuuga, ajal, mil ta oleks pidanud pilve piiril hõljuma ning rõõmust joobuma, et ta oli teinud vea. Ja seal samas tegi ta kohe ka järgmise vea – otsustas mitte lahutada. Noore kogenematu isa ning murtud mehena arvas ta, et tema tütrel on iga hinna eest vaja ema. Mees ise hakkas otsima tuge mujalt – leidis endale armukese või paar. Mariella päevi täitsid pidevad ilu- ja muud protseduurid, mehel olid armukesed, ainult vaene Triinu jäi ihuüksi ja omapäi. Kellelgi ei olnud tema jaoks aega. Vahetevahel talle isegi tundus, et kodused olid unustanud tema eksistentsi. Isa oli terved päevad tööl ja siis oma naiste juures ning koju tuli ta heal juhul ainult magama. Mariella aga vastupidi veetis liiga palju aega kodus: kädistas seal oma sõbrannadega ning iga kord kui Triinu näole andis sai ta teada kuivõrd inetu, rumal ja tühine ta on. Kõik eelnevat arvesse võttes pole imestada, et Triinu ei tihanud kodus viibida. Nagu isa nõnda tütar – ka Triinu käis kodus üksnes magamas.
Triinu oli õnnelik, et ta oli juba enne ema surma hakanud käima lasketiirus. Tegelikult oli see varem olnud nende perekondlik sport. Isa käis laskmas oma töö tõttu: tegemist oli ohtliku alaga, mis nõudis ka vahel ka veidi tulisemat relvastust, mistõttu ei tohtinud oskused rooste minna. Triinu ema oli kooli ajal olnud laskesuusataja ning tegelikult perekonna parim snaiper.
Triinu oli vanematega koos laskmas käinud nii kaua kui ta mäletas. Oma esimese lasu oli ta aga teinud seitsme aastaselt, pärast seda kui vanemad olid talle sünnipäevaks kinkinud väikese sportpüssi. Pärast ema surma jäi lasketiir ainsaks kohaks, kus ta tundis, et ema on temaga. Peale uue naise võtmist isa enam temaga kaasa ei tulnud. Mariella leidis, et see on mõttetu ajaviide ning ei tasu kunagi alahinnata mõju, mis naistel meeste üle on.
Triinu vihkas oma isa, et too oli ta nii üksi jätnud. Mis sellest, et tal oli katus peakohal, tundis ta ennast kodus nagu võõras; ta oli samahästi kui ula peale jäetud. Tõe huvides tuleb mainida, et Triinu vihkas ma Mariellat. Samas, kuna Mariella ei olnuid talle mitte keegi, siis ta lihtsalt ei sallinud teda silma otsaski, samal ajal kui ta oma isa suisa vihkas, sest ... perekond peaks olema esmatähtis! Isa, see on su oma liha ja veri.
Kui Trix oli seitseteist veetis ta enamuse oma ajast tänaval, eksides vahetevahel ka kooli. Ainuke kindel asi tema elus oli lasketiir, kõik muu kulges nagu jumal juhatas ning jumal teda suurt ei juhatanud. Viimase aasta jooksul oli ta korda kolm sattunud niivõrd tõsisesse kaklusesse, et teda tuli haiglasse õmmelda viia. Üleüldse oli Triinu igat pidi kurikuulus. Kuigi vähesed oli temaga kokku puutunud, oli ta saanud külge üle linna litsi kuulsuse. Palju selles tõtt peitus on iseasi: inimestele alati meeldib lõugu lõksutada. Eks muidugi austajaid oli tal jalaga segada, sest silm ikkagi puhkas tema peal, kuid ise ta neist kaakidest ei hoolinud. Kuigi Triinu pani kõigil neelud käima, siis aktiivselt hakkasid teda taga ajama just need kandilised ja tahumatud tüübid, kes olid talle nii vastukarva kui veel saab. Ta teadis, et nende jaoks oleks ta ainult “saak”, mingi rist kuskil nimistus. Need, kes oleks rohkem tema maiste järgi olnud, läksid temast suure kaare mööda, sest... no vaadake ise milline reputatsioon! Enamustes inimestes tekitas ta niigi ebalust; aga eks see ole inimlik karta asju, mida me ei mõista.
Eks osalt inimeste julmuse ja väikluse pärast siltide kleepimisel ja teoselt poolt sügava pettumise tõttu, lävis ta peamiselt selle karmi karjaga, kellega ta kümneselt oli hakanud tänavaid avastama. Triinu oli üks väheseid naisi kambas, mistõttu teised hoidsid teda. Õigemini üritasid teda hoida... igasugustest pahandustest eemal. See muidugi eriti ei õnnestunud, aga mis siis ikka. Ja teise poole tema tutvusringkonnast moodustasid üllataval kombel gei-mehed, kellega Triinu sobis nagu sukk ja saabas. Kaks täiesti vastandlikku maailma, mis olid leidnud oma kokkupuute punkti Triinus, kelle elu oligi üks suur kakofoonia ja ood vastuoludele- vaene väike rikas tüdruk. Triinu oli justkui printsess, kes tunneb end omaenda palees vangina; tütar, kellel dokumentide järgi on kaks eestkostjat, kuid tegelikkuses orb; ning nooruk, kel kõik peaks olema veel ees, samas kui läbi on elatud rohkem kui enamikel inimestel eluaja jooksul.
Vaatamata Mariella pidevale kraaksumisele Triinu rumaluse või koleduse aadressil ei olnud ta ei üht ega teist. Kooli-kooliga oli Triinul küll veidi nihu läinud, kuid selle asemel oli ta oma teadmised saanud elukoolist, mis oli palju rangem õpetaja. Suure Nietzche austajana oli ta veendunud, et mis ei tapa teeb tugevamaks. Nii ei löönud ta silmi maha ka teiste põlastavate pilkude all, vaid hoidis pea püsti. “See on minu elu! Ma elan seda nii nagu mina õigeks pean ning teie kõik võite kuradile kerida,” sisendas ta endale.
Vaatamata Triinu välimuses peituvale mässumeelsusele, punk-rokk stiil naha ja neetidega, oli elu talle õpetanud, et ei tasu oma eesmärgiks seada teistele vastandumist. See ei tasu ennast ära – imeb ainult sinult energia ning muudab sinu tühjaks pigistatud sidruni kooreks, kuid vastu ei anna midagi, sest teisi me muuta ei saa. Ja kui me arvame, et oleme kedagi teist muutnud, siis see on ka ülim egotsentrism või enesepett.
See oli suve algus kui elu hakkas võtma pöördeid, mida keegi ei osanud ette näha. Üks rahvusvaheline telekanal hakkas otsima omale osatäitjaid uude miljonärist Poissmees tõsielusarja. Otseloomulikult olid Mariella nooremad õed, kaks Paris Hiltoni wanna-be’d, asjast ahvivaimustusest. Nad kummardasid oma vanemat õde, et viimasel oli õnnestunud endale niivõrd hea partii välja mängid. Raha oli nende joaks kõik – dollarimärgid lausa helkisid nende silmist vastu.
Triinul oli muidugi poogen asjast, kuid juhtus nii, et tema tantsutrupp võeti valimisvooru finaali esinema. Enda elatamiseks tuli Triinul nimelt tantsida, sest Mariella oli sättinud asjad niimoodi, et tema oli pere rahaasjade eest vastutav, mistõttu oli hoolitsetud, et Triinu ei näeks oma isa rahast mitte punast krossigi. Lisaks show-tantsule harrastas Triinu ka eksootilist tantsu ning viimane oli palju tulusam ja tõhusam teenimisviis. Triinu jaoks oli see töö nagu iga teinegi. Triinule meeldis, et vähemalt hetkeks tekkis tal tantsides illusioon, et temal on kontroll olukorra üle; ning olgem ausad, tol hetkel tal oligi kontroll meeste üle.
Üllataval kombel oli üks Matiella wanna-be õdedest isegi finaali jõudnud. Triinu oli küll lootnud, et kumbki neist ei jõua nii kaugele, kuid eks siis üldine tase oli nii nõrk, et polnud midagi parata, Triinu oli sunnitud nende oma vähem armastatud poolega perekonnast kokku puutuma.
Kui õnnetule poissmehele oli jäänud sõelale kolm kandidaati hakkasid finaali ettevalmistused täie tõsidusega peale. Lisaks proovidele, millest Triinul tuli osa võtta, olid sarja tootjad otsustanud intriigide tekitamiseks korraldada ka õhtuti suured peod, kust pidid lisaks sarjas osalejatele osa võtma ka kõik muu võimalik abipersonal, sealhulgas ka tantsijad. Ja intriige ja kiusatust sealt tuli. Kõik mehed hakkasid vesistama kui Triinu sisse astus. Lausa piinlik hakkas, kui mõnel mehel kohe füüsiliselt ila särgi peale tilkuma hakkas.
Kui finaali otseülekande aeg oli käes, ei saanud öelda, et kõik oleks sujunud. Isegi peigmees oli hajali nagu ämblikuvõrk – tal polnud veel õrna aimugi, kumma kaunitari ta valib.
Ballisaal oli rahvast täist. Kõik ootavad hinge kinni pidades kellest saab uus proua miljonär. Õnnetu poissmees vaatab kohmetult rahvaseas ringi ning äkki märkab seal ühte silmapaari mida ta on kogu õhtu otsinud. Ta karjub täiesti kõrist: “Aitab! Mulle aitab!”, ning tormab ruumist välja haarates oma teel Triinu käsivarrest ning tirides teda enda järgi.
Mees sikutab Triinut muudkui aga edasi ja edasi. Nad jooksevad lifti poole, kuid ei sõida mitte alla, väljapääsu poole, vaid poissmees vajutab katusekorruse nupule.
Katusele jõudes põlvitab noormees Triinu ette maha ja ütleb: “Hoopis sina oled see, keda ma tahan! Sina oled huvitav. Mind ei huvita, mida sinu kohta räägitakse. Pigem vastupidi, see tõestav, et sa ei ole voodis nagu külm kala.”
“Mida sa öelda tahad?”, ei saa Triinu aru, mis toimub. “Kas sa tahad minuga abiellusta???!!!”
“Mis!? Ei! Hoidku jumal selle eest. Kuigi sinu reputatsioon, mind ei kõiguta, siis takistab see mul sinuga abiellumast. Diizõs! Mõtle, mida mu perekond ütleks! Ma tahan sinuga üksnes patus elada ja veidi lõbutseda. Sa oled ju veel noor sa nagunii ei tahagi abielluda... ega ju?”
Selle peale ei osanud Triinu muud moodi reageerida kui ainult naeratada ja pead raputada ning omaette lausuda: “Mehed!”
Ainult murdosa möödudes vabastas Triinu end mehe haardest, sest viimane hoidis ikka veel tema käest kinni, ning lausus: “Kui sa arvad, et see on tee naisterahva südamesse, siis sul on veel palju õppida! Head aega.”
“Oota ära mine. Mida sa siis tahad minust?”
“Sinust? Mitte midagi, sina ei saa mulle midagi anda. Otsi endale mõni muu kergeusklik näitsik.”
“Ära piparda, aitab küll, sa oled oma põhimõtted teatavaks teinud, tule nüüd siia!”
Triinu vaatas miljonäri-poisile nördimusest nõretava näoga otsa ja ütles: “Ma teen meie mõlema nimel näo, et sa ei öelnud praegu seda. Jätame asjad nii nagu na on. Mina lahkun”
“Kamoon, mis sul viga on? Kõigile annad, aga mitte mulle!? Lõpeta see jama ja lähme nüüd!” Selle viimase lause sõnas poissmees käskival toonil, mis on omane koeraomanikele, kes kohtlevad oma loomi nagu omandit.
Triinu puhul oli see aga vahe lähenemine. Ta isegi ei jaksanud vihastuda, ta üksnes vaatas meest pilgus, mis on omane vanematele, kes enam ei jõua oma ülekäte läinud lapsi korrale kutsuda ning lausus tülpinud häälele: “Tõmba uttu, ma olen lesbi!”
- - -
Öösel kirjutatud, ei viitsi üle lugeda... aga oli keerulisem kui ma olin arvanud. Lisaks... dialoog ei ole enam minu tugevam külg. Ning kõige ärritavam asjaolu: jutt on nagu tüüpiline usa film - lõviosa ajast kulub sissejuhatuse tegemiseks ning sisu ja kulminatsiooni jaoks, mis saabub kalasnikovi valangu saatel kõva amplombiga, piisab ainult 15-20 minutist.
