Ooper, seebiooper ja bollywood

Hmm huvitav, mis neis kolmes võiks küll ühist olla???

Kui te vaatate ooperi süzeed, siis see on nagu seebikas või bollywoodi film - seal on pisaraid ja naeru, armastust ja vihkamist...ja suremist, palju suremist ja surma. Seebikates iga hooaeg ka keegi sureb...seal on neil küll komme jälle surnuist ülestõusta on kolm neli korda, kuid see selleks. Bollywoodi kangelasesd ise on öeldnu, et kuna rahvas on nii vaene, tuleb neile pileti hinna eest kogu see kompott kätte anda, nii et iga üks saaks sealt midagi endale.

Muide, kas te olete tähelepannud, et nii Bollywoodi kui ka ooperiprojektid on enamastu väga suurejoonelised. Eriti vanakooli ooper. Kui aus olla, siis minu kõige pikem, loe igavam ja raskem, ooperikogemus oli kunagi ammu Savonlinna ooperifestivalil ettekantud Benjamin Britteni Peter Grimes. Mulle ikka tegemikult see "moodne"ooper ei meeldi. Verdi, Puccini, Bizet, nemad ikka oskasid muusikat kirjutada.

Ooperis ja Othellost

Ega tegelikult pole imestada, et rahvakeeli seebika täispikk nimi on seebiOOPER. Sai nimelt pühapäeval käidud Othellot kuulamas. Pean tunnistama, et mul oli küll väike eelarvamus sees, noh ikkagi ju spordihallis, mis ooperist me siin rääkida saame, phähh!

Aga ei, jäin rahule. Othello, Jago ja Destemona hääl kandis. Kuigi jah, Oksana Dyka oli minumeelest siiski meestest parem. Tema laul kandus hästi orkestrist üle. Samas muidugi teadjam daame rääkis mulle bussijaamas, et kõige paremad kohad olid hoopis taga mitte aga keskel, kus mina istusin, ja ammugi mitte ees, sest taha kandus kõla suurepäraselt, samas kui ees olles oli kuulaja justkui mustas augus.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, milliseid tundeid see etendus minus tekitas. Tunded olid väga kirevad. Põhiliselt suutis see muusika äratada minus armastust ja ahastust ning ängistust.

Paistab, et inimkond ei ole oma olemuselt palju muutunud, võibolla ainult rafineeritumaks, kuid mitte paremaks või moraalsemaks, inimloomus on ikka sama.

Aga ma hakkasin just mõtlema, et ooper on vist selline koht, kus tuleks käia üksi, võis siis sellise inimesega, kes et taha sinuga vahetpidamata ka vaheajal vestelda. Ma ei saa öelda, et ma oleks terve elu olnud ooperiarmastaja, kuid ma arvan, et nüüd saan ma sellest palju paremini aru kui siis kui ma teismelisena esimest korda käsin, see oli vist Don Giovanni..aga ma võin ka mööda panna...

Mu ema hakkas mind ooperisse tirima vist siis kui ma olin nii 13-14. Toona see oli ka ok, aga ma ei saanud seal vot SELLIST naudingut. Mulle meeldis kas üks või teine aaria, kuid mitte kunagi kogu kompott. Ma pean silmas seda, et toona oli mul mingi hetk ikkagi igav. JA arvestage seda ka, et Estonia lavakujundus/dekoratsioonid pole kunagi just väga rabavad olnud.

Selle kohapealt oli Othello muidugi super. Lavakujundajale, Ralf Forsströmile tuleb suur kummardus teha. Aga noh, eks spordisaalil ole omad plussid, seda just ruumi puhul, mida saab kujundada vastavalt vajadustele ja kujundaja nägemusele, mida kahjuks kitsukene Estonia saal ei võimalda.

Lastele suunatud reklaam - Limpa ja moraal, eetika?

Täna koolis, jahh, vahel ilmutan oma nägu ka sellisesse institutsiooni, pole midagi tegijal juhtub niimõndagi...enivei ...tagasi asja juurde.

Brändingus tuli analuusida Limonaadi, teate küll, see Tartu Õlletehase limps, Limpa ja Hull Õun jne. Kindlasti olete te näinud ka nende klippi, kus siga on valges limusiinis karja tsikkidega. Enne tänast loengut mõtlesin ma, et see on lahe reklaam, selline muhe...noh ja kui aus olla, siis ega ma eriti sellega oma pead ei vaevanud.

Aga kui me hakkasime neid lahkama, siis mind üllatas, et enamus inimesi pidas seda ka muhedaks ja irooniliseks, samal ajal aga mina hakkasin mõtlema, kes on nende sihtrupp – lapsed. Isegi kui Hull Õun suunab end rohkem teiesmelistele, siis on sihtgrupiks ikkagi pubekad 10-15/17/20? Tegelikult see polegi tähtis. Mind jahmatas pigem see, millise ironiseerimisvõime ja läbinägelikkuse minu kaaskondlased omistasid puberteediealistele.

Kas tõesti suudab 13aastane näha mikrominis tsikkide seltsis pidupanevas Räppar-Seas irooniat hip-hop/räp/R&B ja muu Ameerika elustiili aadressil??? Mina julgen küll arvata, et mitte. Ahjaa, ja tasuks vist veel mainida, et see siga, kes seal tsikkidega aeleb, on Limpa koduka andmete alles ”3 aastat vana, koolis veel ei käi”!!!

Nii et, mis sõnum siit siis tuleb: Türdukud peavad ilusad välja nägema – pikad koivad ja miniseelikud on must; poisid peavad panema end kolm numbrit suurematesse dressidesse, riputama kaela kuuseehted, et olla tegija – ”siga-lahe mees!”

Ega mul rohkem midagi selle brändi kohta polegi öelda peale selle ”tavaline feministi kriitika”, et sugupooli kujutatakse väga ühekülgselt:
*kursiiv märgib autori IROONIAT, et mitte öelda SARKASMI!!! Jutumarkides on tsitaadis kodulehelt.
– Limma, tüdruk, on ” üliarmas, võiks öelda, et nunnu” ja õpib ainult viitele...selline kukupai nagu üks neiu peabki olema.
– Limmo, poiss, ei püsi pubeliski paigal, teeb koguaeg ulakust, kord paneb knopkasid toolile, kord kallab põranda õliga üle, kuid ega ”Limmo ei tee neid vigureid paha pärast”, poisid jäävad ikka poisteks, mis sa siin tahad.
– Limpa, ma eeldan, et ta on meessiga...samas bvõib olla ka muidugi naissiga, kuigi Limmaga koosolemine pidi teda taltsutama, võibolla siis see kolmene mehehakatis juba selles vanuses kurameerib...aga samas ta muidugi võib olla ka lesbiline siga...selles ma muidugi kahtlen, Eesti avaliku arvanuse kliimas oleks see turunduslik enesetapp tuua sisse seksuaalvähemused.

Aga tagasi asja juurde, (eeldame et isane) ”Limpa ise on parajal määral silmakirjalik, aga heatahtlik. Korraldab Limmoga koos sigadusi ja teeb näo, nagu poleks midagi teinud.”

Nii lapsevanemad, sellised ongi siis teie laste eeskujud.

PS: Ma kuulsin, et Hullu Õuna tunnusmeloodia on koguni nii popp, et lapsed laulavad seda ka lasteaias...ja tuli välja, et ka meestudengid ühiselamus. Kahjuks mul puuduvad andmed kas ja kui suur alkoholi kogus avas nende häälepaelad.

Lugege lehti

Minu kõrvu on viimasel ajal jõudnud kuuldused, et inimesed ei loe lehti. Õigemini, nad mitte niivõrd ei loe, kuivõrd ei usu seda mis seal kirjas on ja seetõttu ei viitsi oma aega mingite EPLite ja PMide peale raisata. Hoopis SLOleht, Kroonika ja Just ruulivad täiega - kirjutavad nad ju elust enesest.

Kuna täna ongi nii Just kui Kroonika ilmumispäev ning ega inimestel pole isegi aega teistest ajalehtedest pilku üle lasta , siis ma soovitan soojalt teil lugeda PMi artiklit Kadi Viigiga SV osakonnast ja nende töödest ja tegemistest.

Kui nüüd veidi tõsisemalt rääkida, siis iseenesest on ju kahju, et inimesed ajakirjandust ei usulda. Samas ma ei saa seda INIMESTELE pahaks panna - ega ma ise ka kõike tõe pähe võta, s.t siis enamust...kui üldse midagi... Pigem on mu etteheited suunatud ajakirjanusele, nii väljaannetele, et nad sellist alamõõdulist crap'i avaldavad, kui ka kajakirjanikele, et nemad selle kokku kirjutavad ja siis artikliks tituleerivad. Minul isiklikult on küll väga ebameeldiv lugeda mingit selgelt kallutatud artiklit, mis on nii ühevärviline, et mustvalge trükiformaat paistab sellele ka kirevust andvat.

Aga ok, aitab irisemisest...tegelikult meil ju on häid ajakirjanikke, kes tunnevad seda kirjutamiseKUNSTI, kahju, et seda muud rahvast ainult nii palju on.

tänases EPLis hum-haridusest ja spetsialiseerumisest

Tõnu Viik kirjutas tänases EPLis haridusest. (http://www.epl.ee/artikkel_300259.html?PHPSESSID=b8d92baaca873f32f994dc021f2f4e15)
Minu arvates väga õigesti ja ilusasti öeldud: ülikooli eemärk peaks ikkagi olema ennekõike laiapõhjalise humanitaarhariduse andmine – pigem iseenese mõistmine ja seeläbi ka maailma tunnetamine.

Viik on toonud välja väga hea võrdluse keskajaga, kus inimesed käisid ühe korra koolis, omandasid ühe professiooni ning järgisid seda kogu elu. „Moodsas maailmas“ ellujäämiseks peavad aga inimesed pidama erinevate allikate järgi elu jooksul kolme kuni viit täiesti erinevat ametit, samas kui ülikoolis käiakse ikka ainult ühe korra, sest enamasti saadakse ikka igal tasandil üks kraad, mitu Ph.D ei ole nii tavaline. Nii et ülikooli haridus peaks andma minagi muud kui motoorsed oskused!

Samas muidugi kõik räägivad, et ülikool annabki sulle mõtlemisoskuse, yeah, right! Huvitav, mis roosas mannavahus need inimesed elavad. Kui vaadata neid noori, kes peavad oma esmase kraadi kolmeaastaga kätte saama, siis...hmm, ehk olen ma liiga karm, kuid nende õppekava meenutab pigem hrušofkat või nõuka-aegset daatšat – lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata. Erilist järjepidevust või loogilisust seal märgata ei ole.

Muidugi ma ei räägi kõigist õppekavadest, sest kõigiga ma ei ole kursis, kuid, mis puudutab TU sotsiaalteaduskonda, siis minu arvates on seal see probleem eriti terav. Palju on üldisi aineid, mis seisnevad mingite sündmuste ja muude faktide päheajamises, hea kui selleski...Palju vähemaks on jäänud selliseid ained, mille raames tuleks kirjutada ohtralt kirjatöid, või veel hullem, pidada seminare, mille jaoks tudengid peaksid ka ise valmistuma ja mindagi, soovitavalt tarka, ütlema.

Nonii jääme ootama, kuidas erinevad kommijad mind materdata suudavad......vaevalt et nad muidugi enam viitsivad midagi kobiseda, sest reedel alustatud tänasest on saanud juba teisipäev